JUHTKIRI: Mälu instituut nudib kõva käe igatsust

Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelise komisjoni esimene kogunemine on ajakirjanduses eelarvete ning ametipalkade varju jäänud. Ometi on tegemist olulise sammuga presidendi poolt läinud aasta veebruaris asutatud instituudi tegevuses. Riigipea enda sõnu laenates on meil ja meie lastel õigus teada, mis nõukogude ajal Eestis toimus.

Küsimusele "Kas toimus?" vastamiseks ei ole vaja auväärset rahvusvahelist seltskonda kokku kutsuda. Muidugi toimus, teab igaüks, kel tollest ajast aktiivseid mälestusi on. Eesti oli okupeeritud, inim- ja kodanikuõigusi rikuti, seadusandlus oli vastuolus rahvusvahelise õigusega jne.

Samas on mälestustega nii, et need kipuvad olema kaootilised. Sama asja võib üks inimene mäletada üht, teine teist moodi. Ka ajaloolastest ei ole alati abi. Esiteks lahknevad teinekord ka nende seisukohad. Teiseks on Eesti vahetut lähiajalugu siiski suhteliselt vähe uuritud.

Rahvusvaheline komisjon suudab oma töö lõppedes loodetavasti anda tervikliku pildi sellest, mis ulatuses, mis valdkondades ja kelle poolt nõukogude Eestis inimõigusi rikuti. Mälu instituudi töö ei pea kujunema "tõekomisjoni" või meie aja inkvisitsiooni tööks ehk üksikute süüdlaste jahtimiseks. See peab andma meile vahendi oma lähimineviku hindamiseks.

See vahend, kokkuvõte meie kollektiivsest mälust, on eriti oluline nüüd, mil Eesti ühiskonnas tugevneb igatsus "lihtsa ja selge" valitsemisviisi järele. Osa igatsejatest õhkab avameelselt taga "nõuka aega", osa maskeerib samast tüvest pärit tunde natsionalistlikku romantikasse.

Majanduslikult rasketel aegadel on sellised suundumused ühiskonnas mõneti loomulikud, kuid ükski kriis ei saa õigustada demokraatiat ohustavaid unelmaid. Eesti Mälu Instituut väga oluline institutsioon. See aitab meil mäletada just siis, kui hakkame jõudma unustamise lävipakule. Ja olema libastumisohus.