JUHTKIRI: Lõuna-Euroopa mingu põhja, aga ilma eurota
Kuigi Kreeka, Portugal ja Iirimaa tunduvad Eestist vaadates suhteliselt suured riigid, on alles Itaalia liitumine võlakriisiohus euromaadega ühisvaluuta reaalsesse ohtu seadnud.
Riigi võlakirjade intressid on nädalaga mäkke tõusnud, sealsete pankade aktsiad aga järsult langenud. Pulss on kiirenenud nii euroala rahandusministritel kui ka majandusvolinik Olli Rehnil, kes eile kiirustas euroriike tagant Kreeka uusim abipakett võimalikult käbedalt heaks kiitma, et rahaturu umbusaldust euro vastu leevendada.
Tavainimese mõõdupuu kohaselt tunduvad juba praegu eurotsooni stabiilsussüteemi lükatud rahakoormad üüratud, kuid nendega saaks Euroopa Liit veel hakkama, kuigi vastutustundlike riikide kodanike nurina saatel. Itaalia lisandumine kriisiriikide hulka oleks aga ületaks eurotsooni kriitilise taluvuspiiri.
Eestil koos teiste tasakaalukat eelarvepoliitikat ajanud riikidega on aeg hakata mõtlema, millal euro oma praegusel kujul lakkab olemas laev, mille päästmist tasub iga hinna eest üritada. Kui ikka allpool veepiiri on kõik augud käte-jalgadega kaetud, aga kärpetõrksad lõunamaalased taovad hoolega kere veel augulisemaks, ei ole põhjaeurooplastel mõtet lõpmatuseni naba paigast nikastada.
Kreeka, Portugal, Iirimaa, Itaalia, Belgia ja mõned muudki ajalooliselt mitteprotestantliku taustaga riigid on rahanduslikus mõttes elanud põhimõttel „pärast meid tulgu või veeuputus!“ Üllatus, üllatus — veeuputus on juba käes!
Protestantlikul osal Euroopast hakkab olema väga lähedal aeg, mil tasub uppuvalt laevalt uuele ja tervele astuda. Ühisvaluuta — mis iseenesest on ju igati praktiline ja hea — võiks siiski kaasa võtta. Tere tulemast, Põhja-euro!
