Iseenesest pole võimatu, et ka maainseneridest, ehitajatest, bussijuhtidest või kellest iganes saavad head asendusvanemad. Samuti ei mängi põhimõttelist rolli asenduskodu rajajate ilmavaade, olgu see siis kristlik, ateistlik või veel midagi. Laste, eriti probleemsete laste, aitamise puhul ei ole määrava tähtsusega haridus ega töine taust, vaid loomupärane tundetaip ja võime mittevägivaldsete vahenditega autoriteet saavutada.

Perekond Konksu kohtuasja järellainetuses avalikuks tulnud juhtumid osutavad aga, et Eestis läbib kasuvanematele mõeldud koolitusi inimesi, kes spetsialistide hilisemal hinnangul ei tohiks laste lähedale lastagi. Seda tõestavad muu hulgas mõnedest asendusperedest väga kiiresti asenduskodudesse tagasi “põrgatatavad” lapsed ning pikaajaliste lastehooldustöötajate tähelepanekud.

Koolituse võib ju läbida, aga kui sellised inimesed pärast koolitust ka reaalset asendusperet pidama hakkavad, peaks järelevalve olema nii augutu, et võimalikele mitteoskamistele, -jaksamistele ja -viitsimistele kohe jaole saadakse. Möödalaskmiste all kannatavad ju lapsed — kõige õrnemad ja haavatavamad ning kaitsetumad meist.

Peresisene vägivald on tavaliselt selline nähtus, millest väga suur osa ei tule kunagi välja. Seetõttu on mõnevõrra hirmuäratav mõelda, mis toimub Eesti kasuperedes. Kindlasti on suur osa nende pidajatest korralikud inimesed, kel nii soov kui suutlikkus lapsi aidata. Paraku kipub elu aga näitama, et lapsepiinamisega vahele jäänud Konksud ei pruugi olla ainukesed omataolised.

Omavalitsused peavad korraldama asendusperede parema järelevalve, nii et sellest kaoks praegune juhuslikkus. Riik aga peab tagama selleks vajalikud vahendid.