Ajakirjanduses oli selleks ajaks juba avaldatud uudis, mis rääkis leivatootjate võimaliku kartelli uurimiseks algatatud kriminaalasjast. Kriminaalasja aluseks oli reedel, 13. augustil Leivaliidu poolt väljastatud pressiteade, mille kohaselt on leiva hinna tõus lähitulevikus vältimatu.

Delfile pahameelt väljendanud leivatööstur oli seda meelt, et Leivaliidu avalduse näol oli tegemist lihtsa hinnanguga sellele, kuidas toorainete hinnatõus mõjutab valmistoodete hindu. Hea küll. Sellised hinnangud on mitte ainult lubatud kõikidele tootjaliitudele, vaid isegi teretulnud. Parem ikka, et üldsus saab hinnatõusu võimalikkusest ette teada, selmet need tarbijaid ootamatult tabavad.

Samas ei välista miski, et "leivaisad" on jõudnud peale tooraine hinna tõusu mõjude ühisele arusaamale (loe: kokkuleppele) ka selle suhtes, milliseks toodete hinnad tulevikus kujunema hakkavad. Ainuke häda sel puhul on, et sellist kokkulepet on äärmiselt raske tõestada.

Nii on ka eile algatatud uurimisega kahjuks nii, et väga tõenäoliselt lõpeb see eriliste konkreetsete tulemusteta. Prokuratuur ja konkurentsiamet saavad kirja järjekordse linnukese - oleme valvsust üles näidatud! Kartelli küll ei tuvastatud ja kedagi kõlvatus hinnakokkuleppes ei süüdistatud, aga peaasi, et jäi mulje sellest, et midagi tehti.

Miks me suhtume leivatootjate kartelliuurimisse nähtava skepsisega? Sellepärast, et ühine hinnakujundus ei ole sugugi mitte uus nähtus. Vaadakem või hambaarstide tegevust Tartus, kus kolleegid asusid pitsitama tõelist konkurentsi tekitada püüdnud firmat. Vaadakem või kütuse hindu, mis püsivad pea kõikides tanklakettides nagu naelutatult samal tasemel ja mida konkurendid muudavad pea üheaegselt.

Leivatootjate puhul viitavad mitmed märgid võimalikule kokkuleppele. Nüüd ootame kõik prokuratuurilt ja konkurentsiametilt kartelli olemasolu tõestamist või selle ümberlükkamist. Kõige hullem oleks mingi hall umbmäärane variant stiilis "tundus nii, aga tõestada ei suutnud."