Tõsi, seaduseelnõud on püütud ellu viia ka varem ning seekord on mõte kirjutatud isegi koalitsioonileppesse. Selle aasta juulis Tartu lauluväljakul toimunud vabadusvõitlejate kogunemisel ütles Laar avalikult välja, et järgmise aasta samaks ajaks on riigikogu nende vabadusvõitlejaks tunnistamise otsuse vastu võtnud.

Kuid ei saa salata, et eelnõu tuleks IRL-i “kampsunite” tiiva jaoks heal ajal — erakonna elamislubade skandaalis rüvetunud maine saaks puhtama palge ning samas võiks vabadusvõitlejate teemat kasutada positiivse mainekujundusena just nimelt “kampsunitele”.

Paraku ei ole Saksamaa vägedes Punaarmee vastu võidelnute tunnistamine vabadusvõitlejateks nii mustvalge otsus kui esmapilgul paistab. Poliitilise otsusega saab kõik teise okupatsioonivõimu mundrit kandnud mehed tõesti vabadusvõitlejateks kuulutada, kuid ajalooliselt on tegemist palju mitmetahulisema tõega.

Eestis Nõukogude armeega võidelnud kümned tuhanded mehed olid liikvel erinevate motiivide ning tõekspidamistega. Nende hulka mahtus kindlasti tõelisi vabadusvõitlejaid, nagu näiteks Soome armees vabatahtlikena võidelnud “soomepoisid”, kelle hulgas valitses üldine vastumeelsus saksa mundri ja Saksa vägede koosseisu lülitamise vastu. Samas võitles Punaarmeega ka inimesi, kes oma tõekspidamiste poolest kindlasti vabadusvõitleja tiitlit ei vääri — olgu siis natsimeelsuse või kaasatöötamise tõttu Saksa okupatsioonirežiimiga.

Eesti ajalugu hinnates ei saa ära unustada, et Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa näol oli tegemist kahe Eesti omariiklust võrdselt põlanud režiimiga. Teoreetiliselt peaks siis andma vabadusvõitleja staatuse ka Punaarmees võidelnud eestlastele — võitlesid nemad ju teise Eestit okupeerinud võimu vastu.