Kas poleks mitte ahvatlev mõte? Saada teada, kui palju teenib see ülemus, kes alles paar kuud tagasi firmasse tööle võeti. Või kolleeg, kes teeb täpselt sama tööd nagu teie?!

Jah, mõte oleks ahvatlev. Eestil ja Soomel on siiski üks oluline vahe.

Soome on ühiskondliku solidaarsuse mõistet ning selle praktilisi rakendusi lihvinud juba aastakümned. Seetõttu on tegemist ka ühe kõige väiksema ebavõrdsusega riigiga Euroopas - mis siis, et see ebavõrdsus on viimastel aastakümnetel suurenema hakanud.

Soomes on tugevad ametiühingud, sisuliselt kõikides tegevusvaldkondades on olemas kollektiivlepingud, mis määravad kindlaks konkreetsete ametialade miinimumpalgad - sellest madalamat palka ei tohi maksta ka neile vastava ala inimestele, kes ametiühingutesse ei kuulu.

See kõik on loonud olukorra, kus nn isiklik kõikumine palgas on sama tööd tegevate soomlaste puhul Eestiga võrreldes üsna väike. Eraisikute maksustatava tulu suuruse avalikkus ei tee seega ühelegi osapoolele nii palju "haiget", kui mõnes teises riigis. Lisaks on tulude avalikustamist peetud ka meetodiks, mis liigsuurte sissetulekuvahede sündimist ka ennetavalt ära hoiab.

Soome puhul see süsteem töötab, kuigi ka seal on sel teemal aeg-ajalt tuliselt vaieldud ning 1990. aastate teises pooles püütud eraisikute tulu ka rohkem salastada.

Aeg-ajalt pakutakse tulude avalikustamise mõte välja ka Eestis. Delfi leiab, et kuigi neid ettepanekuid tehakse ilmselt heade kavatsustega, ei ole Eesti ühiskond selleks veel valmis.

Iseseisvuse taastamisele järgnenud tormiliste aastatega on Eestis valitsenud varakapitalistlik palgapoliitika. Tööturul on palgataseme määranud isiklik sõnaosavus, jõulisus ning kohati väga paigast ära olnud nõudluse ja pakkumise suhe. Seeläbi sündinud ebavõrdsus palkades on paise, mille pigistamine ei teeks Eestile hetkel tervikuna head.

Loodetud tervenemise asemel võiks see viia masu-ühiskonna hoopis veremürgituseni. Tulude avalikustamine on stabiilse ühiskonna otsus. Eestil on sinna veel pikk tee.