Eestis on iseseisvuse taastamise hetkest saadik valitsenud tegelikult ebanormaalne poliitiline olukord. Välismaalastele on olnud Eesti parteide ideoloogilist paiknevust pea võimatu seletada, kuna klassikaline vasak-paremjõudude telg on siinmail pidevalt segamini olnud. Nüüd, mil suurem osa erakondlikest lastehaigustest on läbi põetud, on võimalik poliitmaastik esimest korda klassikaliseks stabiliseerida.

Sotsiaaldemokraadid, endised Mõõdukad, on pidanud võimu ligi olemiseks anduma küll ühele, küll teisele kosilasele. Sugugi alati — tegelikult võib öelda, et enamjaolt — ei ole need kosilased olnud sotside loomulikud ideoloogilised partnerid. Hea näide on kas või viimane valitsuskoalitsioon, kus sotsiaaldemokraadid viisid kohati ellu nii parempoolset poliitikat, et nende ajaloolised õpiisad pöörlesid haudades päris korralikult.

Koalitsioon Keskerakonnaga pealinnas annaks sotsidele võimaluse taas kord ausalt sotsid olla. Samas tekitaks see huvitava olukorra 2011. aasta Riigikogu valimisteks. Kui Keskerakonna ja sotside moodustatud vasakrinne esitaks väljakutse Reformierakonna ning IRLi paremrindele, kujuneks valimised üle pika aja rahvahääletuseks selle üle, milline peaks olema tuleviku Eesti poliitiline suund.

Mis saab individualismist ning ultraliberaalsest turumajandusest? Astmelisest tulumaksust ning riigi tugevamast rollist indiviidi elukorralduses?

Sõnaga — Tallinnas toimuv ei tähenda hetkel ainult Tallinnas toimuvat. Elame põneval ajal.