Erinevalt Rahnust, kes tahtis naisi müües rikkaks saada, ei pidanud Galojan prokuratuuri hinnangul vajalikuks raha teenimisega üldse vaeva näha. Ametliku süüdistuse kohaselt ajas ta oma näpud lihtsalt MTÜ Eesti Euroopa liikumine rahakotti, rahastades oma kallist elustiili pea miljoni MTÜ-le kuulunud krooni eest.

Raha kulus sisuliselt täies ulatuses la dolce vita peale: riiete, ehete, hinnaliste aksessuaaride ja jalatsite, ilusalongide ja reiside. Muu hulgas ostis ta prokuratuuri väitel MTÜ rahaga ka hulgaliselt kinkekaarte, mille ise erinevates kauplustes ära kasutas.

Võõra vara omastamine ja kelmused-vargused ei ole Eestis kunagi nii haruldased nähtused olnud kui me sooviks. Galojani tegevusele on selle kergemeelsuse, häbematuse ja ulatuse tõttu siiski väga raske võrdset vastast leida.

Üks ühine joon Kristjan Rahnu ja Anna-Maria Galojani tegevuses on selle aeg: mõlemad rikkusid ahnusest seadust 2007. aastal, mis oli veel kuum buumiaasta. Pangad toppisid raha poolvägisi taskutesse, suur osa Eestist oli lõpmatuna näivast majanduskasvust pimestatud ja peaminister rääkis tõsimeeli viie kõige rikkama hulka jõudmisest.

Paraku oleks pelgalt hullude aastate süüdistamine Rahnu ja Galojani puhul liig lihtne lahendus. Selliste alatuste jaoks peab miski inimese hinges väga mäda olema. Niisiis on mõtet otsida põhjuseid väärtushinnangute devalveerumisest pikema aja kui mõne aasta jooksul.

Miski on mäda siin Eesti riigis.