JUHTKIRI: Kaugena tunduv sõda on kiiresti koduuksel
Esmapilgul võiks tavaeestlane end Koreade vahelisest tulevahetusest mitte häirida lasta. 7000 kilomeetri kaugusele ei küüni ükski haubits ning erinevalt Afganistanist ei ole poolsaarel ka Eesti sõjaväelasi. Nii võikski diivanil rahus teist külge keerata ja keskenduda oma särgile, mis vanasõna kohaselt ikka ihule kõige lähemal on.
Tuleb siiski meeles pidada, et me ei ela kusagil eraldatud maailmanurgas, olles nii sõltumatud, et meist ei sõltu miski. Tänapäeva üleilmastunud maailmas sellist nurka õieti nagu polegi, kuid Eesti on lisaks otsustanud liituda kõigi rahvusvaheliste “klubidega”, kuhu väikeriigil on olnud vähegi võimalik pääseda.
Nii võibki juhtuda, et kauge ja võõrana tunduv sõda on vähemalt kaudselt kiiremini meie uksel, kui me uskuda suudame. Nii juhtus Iraagi ja Afganistani puhul ning pole sugugi võimatu, et nii juhtub ka Koreade puhul, juhul kui nendevaheline konflikt täismõõdus sõjaks paisub ning laieneb.
Ärgem unustagem, et USA-l on Lõuna-Koreas 30 000 sõjaväelast ning Valge Maja teatas eile õhtul ühemõtteliselt, et on valmis Lõuna-Koread igakülgselt kaitsma. Samas seob Eestit USA-ga liitlassuhe läbi NATO, mille viies artikkel käsitleb rünnakut ühe liikmesriigi vastu rünnakuna kogu alliansi vastu. Ning pole sugugi võimatu, et Põhja-Korea (millel pole EL-i Kaug-Ida diplomaadi Hannes Hanso sõnul midagi kaotada) võib reaalse sõjategevuse käigus hakkama saada ka mõne sellise mõtlematusega, mida rahvusvaheline õigus tõlgendab rünnakuna USA kui riigi vastu.
Seega, jätkem ükskõiksus ning jälgigem väärilise tähelepanuga Koreade veriseks ning püssirohusuitsuseks muutunud konflikti. Põhja-Korea on arvuliselt üks maailma võimsaima sõjaväega riike ning stalinistliku riigikorralduse hukatusliku mõju läbi on see ennast meeleheitlikku olukorda ajanud. Viimati, kui Korea poolsaarel haubitsad kõnelema hakkasid, paisus konflikt 32 riigi osalusega sõjaks. On mitte ainult korealaste endi, vaid vägagi ka Eesti huvides, et seekord nii ei juhtuks.
