JUHTKIRI: Kas taksomaffia õilmitsemises on süüdi tahte- või ressursipuudus?
Tänane Eesti Päevaleht lahkab taksonduse probleeme. Ja õige on, sest kui neli aastat tagasi näitas "Pealtnägija", kuidas taksojuhid omavahel kraaklevad, siis hoolimata paljudest lubadustest probleem lahendada, madistatakse endiselt edasi. "Vales kohas" klientide ootamise eest võib eest oodata rehvide läbi lõikamine või füüsiline märkus, pehmem variant on lihtsalt ähvardused ja sõim.
Aga taksojuhtide omavaheline nägelemine pole muidugi ainus mure. Turistid ja ka kohalikud saavad ju rööveltaksode käest haledalt tõmmata. Lisaks vurab ringi kvaliteetsele taksofirmale äravahetamiseni sarnased sõidukeid, no peaaegu nagu Adibase dressid.
Selle kõige taustal on rõõm näha, et munitsipaalpolitsei ei istu käed rüpes. Nemadki tegelevad tõeliste probleemidega, näiteks on nad märganud mõnd pesemata taksot või autos suitsetavat taksojuhti! Paratamatult tekib aga küsimus, kas eelpool kirjeldatud olukorra lahendamisel on puudu tahtmisest või ressurssidest? Ja kui puudu on tahtmisest, siis kelle huvides on praeguse olukorra jätkumine?!
Mõned päevad tagasi kirjutas arhitekt Villem Tomiste muuhulgas sellest, kuidas suur osa keldripoodidest läks pankrotti pärast seda, kui võeti vastu seadus, et poes peab olema eraldi alkoholiosakond. Need keldripoed, mis pankrotti ei läinud, muutusid aga viinapoodideks. Kuni võeti vastu seadus, et säärase poe miinimumsuurus on 100 ruutmeetrit...
Jättes kõrvale taksonduse ja keldripoenduse erinevused, ei saa eitada, et kui on olemas tahe, saab ka taksonduse kontrolli alla. Et tahe tekiks, tuleb seda tagant utsitada. Nii võiksid taksomaffiaga jännis taksofirmad boikoteerida valitsusasutusi. Kui lühikese sõidu eest 30 eurot küsitakse, küll siis asjad liikuma hakkavad. Aga kui ei hakka, siis võib seda seisakut ka demonstreerida – näiteks mõne Toompeal või all-linnas asuva maja parklat blokeerides. Ja kui siis valikusse jääb jalgsirännak või seesinane röövellik piraattakso, küll siis midagi välja mõeldakse.
