JUHTKIRI: Karmim karistus ei lahenda probleemi

Justiitsministeerium on pärast kaks ja pool aastat kestnud tööd lõpusirgel karistusseadustiku muudatuste eelnõuga. Kui muudatuste põhieesmärk on vältida ülekriminaliseerimist ehk saata senisest vähem inimesi vanglasse, siis näiteks lähisuhete vägivalla puhul minnakse hoopis karmimate karistuste teed.

Nii on seaduseelnõus välja pakutud, et lähedase löömise eest on karistuseks viis aastat vanglas. Kuigi ühest küljest näitab see suurema tähelepanu pööramist perevägivallale ning võib aidata toime tulla hirmuga, et vägivaldne kaasa otsib üles oma partneri ning „karistab“ teda, tekib siin küsimus just karistuse määrast. Nimelt ei pruugi ohver soovida vägivallatseja vangistamist, vaid tema hukkamõistu ja vägivalla lõppemist.

Vägivallatseja karistamise kõrval tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas ohver saaks oma eluga edasi minna. Kui ohver on naine, siis ärgem unustagem Eesti suurt palgalõhet – erinevalt meeste 981,60 eurosest keskmisest palgast saavad Eesti naised keskmiselt vaid 723,2 eurost brutokuupalka. Aga lisagem valemisse ka lapsed ning Tallinna üürihinnad, mis ühetoalise korteri puhul ulatuvad vähemalt 200 euroni…

Teisalt võib politseistatistika põhjal öelda, et enamasti on vägivaldses peres üks pereliige töötu – olgu selleks siis kaasast sõltuv ohver või hoopis töötu alkoholilembeline vägivallatseja.

Vägivald tekitab vägivalda - paljude perevägivallaga kokkupuutunute lapsepõlves kogetu on tekitanud armid, mis hiljem takistavad normaalsete suhete loomist. Kuna pooltes vägivalda kogevates peredes kasvavad ka lapsed, on riigi reaktsioon vajalik, kuid karistuse karmistamine ei saa olla ainus lahendus.