JUHTKIRI: Kalle, Kristjan, Toomased ja KGB
Klandorf väidab selgesõnaliselt, et ühe Toomase — president Ilvese — avalike suhete nõunik, samuti Toomas, oli 1980. aastate keskpaigast alates KGB agent varjunimega Kristjan.
Kusjuures Sildam ei olnud Klandorfi väitel suvaline, ühekordse vestluse põhjal või niisama silmapetteks antud lubaduse kaudu KGB ridadesse sattunud tegelane. Klandorfi raamatu kohaselt oli Sildam KGB 5. osakonna töötaja Gennadi Agrovi agent. Agent, kes oli kõike muud kui passiivne:
“Sildam on tegelenud ka andmete kogumisega noorteringkondades, meile on teada mitu tema osalemisel toimunud operatsiooni ning tema värvata püütud inimesed,” kõlab Eesti Ekspressis täna avaldatud tsitaat raamatust.
Veel kord — tegemist on väga tõsise süüdistusega. Eelkõige selle positsiooni tõttu, mis Toomas Sildamil meie ametisoleva presidendi väga lähedase isikuna on. Kuigi Kadriorus töötav meeskond on president Ilvese enda valitud, on president demokraatia tingimustes siiski lõppude lõpuks rahva valitud, mis siis, et väga kaudselt. Rahval on seega õigus küsida, kas KGB minevikuga isik on sobilik presidendi lähedaseks kaastöötajaks.
Seda muidugi juhul, kui Klandorfi väited paika peavad. Delfi hinnangul peaks Klandorf nii ränkade väidete tõestuseks ka väga vettpidavaid tõendeid esitama. Seni neid ei ole nähtud.
Samas ei kõla väga veenvalt ka Toomas Sildami vastuargumendid. Klandorfi väidete üldsõnaliselt absurdseks nimetamine ei ole pädev argument.
Võiks ju ette kujutada, et Sildami enda huvides on süüdistuse võimalikult kindel kummutamine. Paraku ei kõla väga veenvalt ka Sildami seni ainsaks jäänud kommentaar: “Minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.” See lause ei kõla just eitusena, vaid sobib rohkem neile, kes oma “tumeda, et mitte öelda KGB mineviku” kapole üles on tunnistanud.
Peale kapo on aga veel üks instants, see kõrgeim, kes ka tõde teada tahaks — Eesti rahvas.
