JUHTKIRI: Kakskeelne Eesti? Miks ka mitte!
Oma praeguse keelepoliitika ehitas Eesti riik iseseisvuse taastamise järel üles eesti keele seisukohalt valusate 1980. aastate kogemuste mõjuväljas. Selle eesmärgiks on olnud kaitsta iga hinna eest Eesti põlisrahva keelt olukorras, kus riigis on Euroopa mastaabis ülisuur keelevähemus.
Tänaseks on olukord muutunud. Eesti rahvas on püsima jäänud, omariikluse kindlustanud ning nõukogude aja märgi, kontrollimatu migratsiooni, taltsutanud.
Eelmisel nädalal esitletud Tallinna Ülikooli uuring nentis, et venekeelsete eestimaalaste eesti keele oskus on paranenud ning läbikäimises teiste rahvusgruppidega ei tunneta Eesti elanikud ohtu oma identiteedile. Suurem osa venekeelsetest noortest oskab eesti keelt mitte talutavalt, vaid hästi.
Selles kontektis võiks kakskeelsust isegi kaaluda. Küsimus oleks ju tegelikult nende inimeste elu lihtsustamises, kelle puhul võib pidada üsna tõenäoliseks, et nad oma vanuse tõttu enam iial eesti keel piisavalt selgeks ei saa. Lisaks oleks tegemist märgilise käeulatusega eestlaste kõrval igapäevaselt eksisteerivale teiskeelsele elanikkonnale.
Pealegi seadustaks osaline kakskeelsus olukorra, mis mõnel pool Eestis nagunii reaalselt valitseb. Tallinnas, Kirde-Eestis ning usutavasti mõnel pool mujalgi teenindatakse nagunii mitmel pool avalikus sektoris vene keeles neid elanikke, kel riigikeele oskusest vajaka jääb. Pole kuulda, et pensioniametist keegi puuduliku eesti keele oskuse tõttu välja oleks aetud.
Oluline on kogu teema puhul ka see, et riigikeele oskust ei tohi segamini ajada riigitruudusega. Pronksiöö märatsejatest paljudel oli Eesti kodakondsus ja nad rääkisid üsna head eesti keelt. Ka Prantsusmaal viimastel aastatel laamendanud noored sisserändajad on sujuvas prantsuse keeles intervjuusid andnud. Paindumatute keelenõuetega ei ole seega integratsiooni võimalik lahendada. Miks siis mitte paar sammu meie vähemustele vastu astuda?
Samas tuleb meeles pidada, mida kakskeelsus enesega idee järgi kaasa peaks tooma. Kakskeelsus on alati kahepoolne ning ei tohiks mingil juhul kaasa tuua nõuka ajal valitsenud olukorda, kus eestlased rääkisid vene keelt, venekeelne elanikkond eesti keelt aga mitte.
Kakskeelses Eestis peaks tasemel eesti keele õpe olema tagatud mitte ainult vene koolides, vaid ka vanemale elanikkonnale, näiteks rahvaülikoodes. Veel suurema muudatuse ees oleksid aga eesti koolid, kuhu vene keel naaseks kohustusliku õppeainena. Mis ei oleks ka halb mõte, võttes arvesse noorte eestlaste vene keele oskuse masendavat taset ning mitmekülgse keeleoskuse tähtsust mitmetes töövaldkondades.
Samuti ei oleks venekeelsetel ametnikel, sh õpetajatel lootust praegustest keelenõuetest pääseda. Samad nõuded tulevad lihtsalt ka eestikeelsetele ametnikele. Kakskeelsuse idee on keeleoskuse laienemine, mitte kitsenemine. Lisavaeva peaksid nägema nii ühe kui teise keelerühma esindajad.
Kõikideks kakskeelsusega seotud sammudeks ei ole Eesti kindlasti hetkel valmis, kuid kui lõimumine tõesti edaspidi Tallinna Ülikooli uurijate poolt kirjeldatud kujul edeneb, võiks hakata seda tõsiselt kaaluma.
