“See oli operatsioon, mille eesmärgiks oli kinni võtta või tappa.”

Sama kinnitas ka USA välisministeeriumi kõrge ametnik Thomas O. Melia, kes 10. juunil Delfi arvamustoimetusele antud intervjuus ütles, et “esmane eesmärk oli ta kinni võtta”.

USA ajakirja The New Yorker selle nädala numbris paljastab erioperatsioonide korraldamisega seotud ohvitser, kuidas kogu maailma esiterroristi tabamisoperatsioon tegelikult kulges. Mingit kinnivõtmiskava ei olnud. Bin Ladenit mindi Pakistani just nimelt tapma, muu ei olnud üldse päevakorras. “Keegi ei tahtnud vange,” märgib The New Yorkeri allikas.

Juhul kui ohvitseri sõnad paika peavad (ning on raske välja mõelda põhjust, miks ei peaks), on USA president ning tema administratsioon maailmale sihikindlalt valetanud.

Iseenesest ei ole Osama bin Ladeni surm maailmale mingi kaotus. Hea küll, tapmise üle juubeldavate inimeste vaatamine USA linnade tänavatel oli mõnevõrra tülgastav vaatepilt. Samas ei maksa unustada, et bin Laden siiski oli “uskmatuid” üdini vihkav terrorist.

On mitu pragmaatilist aspekti, mis pooldasid bin Ladeni tapmist — näiteks võimalik terrorilaine, mille abil tema jüngrid oleksid oma ebajumalat vangistusest vabastada püüdnud. Sellest hoolimata sõdib ka hullima kurjategija relvitult ja ilma kohtuotsuseta mahakõmmutamine Euroopa õigustavade vastu.

Ameeriklased on oma endiselt kehtiva surmanuhtlusega pidevalt meist erinevat sammu käinud. See nõuab aga isegi nende õigussüsteemis süüdimõistvat kohtuotsust. Bin Ladeni tapmine oli siiski lihtlabane tapmine, mis värskete andemete kohaselt kiideti heaks kõrgeimal tasemel.

Suurim probleem ongi selles, et jänkid valetasid meile näkku. Ridamisi. Oma juhist, maailma mõjuvõimsaimast mehest, alates. See teeb pehmelt öeldes murelikuks. Niimoodi häid sõpru ja partnereid (kelleks USA-le meeldib muu hulgas Eestit kutsuda) ei kohelda.