Need mõtted liiguvad aga juba sissekäidud rada mööda, sest pikemat aega on õhus olnud mure IRLi tuleviku ja respublikaanide „erakonnapöörde“ pärast.

Alates 2007. aasta märtsist on läbi päevapoliitiliste karide juhtinud Isamaa ja Res Publica liitu Mart Laar. Homme jätab ta maha oma kuldse trooni, tõstab peast rubiinidega kaunistatud krooni ja jätkab vaid ministriametis. Suure tõenäosusega saab Laari soojaks istutud kohale Urmas Reinsalu. Kuna täna on IRLi eestseisuses enamuses endised respublikaanid, siis on Reinsalu esimeheks vormistamine erakonna ülevõtmise viimane vaatus. Ja on arusaadav, et kaotushirmus kampsunid üritavad veel päästa, mis päästa annab.

Olgu kuidas on, igal juhul tuleb hea töö eest kiita ja tänada peatselt endist IRLi esimeest ja praegust kaitseministrit. Tänu Laari otsustavale tegevusele 90ndate alguses, sai Eesti hakata järjest kiiremini liikuma Euroopa, meie põlise kodu, suunas. Lisaks on Laar lugejaid rõõmustanud mitmete põhjalike ajalookäsitlustega ja samuti ei tunne ta kadedust oma teadmisi Tartus tudengitele jagada.

Paraku käivad iga suure riigimehega kaasas ka väiksed või vähemväiksed apsud. Mart Laari mäletavad paljud eeskätt Eesti põllumajanduse põhjalaskjana, samuti meenub pumppüssiga Edgar Savisaare foto tulistamine ja rahareformiga kogutud rublade müümine, mille tagajärjel tuli valitsusel tagasi astuda.

Hiljutisest ajast võiks mainida lubadust mättasse lüüa kõik Eesti vaenlased, samuti oli veider oma hea sõbra, doktorikraadiga Lauri Vahtre palkamine kaitseministeeriumisse, et ta seal sotsiaalmeediat monitooriks (loe: Facebookis istuks) ja loomulikult ei saa ümber ka eile furoori tekitanud avaldusest, et eelmainit suhtlusvõrgustikus sai ruum otsa ja seetõttu kustutati võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA teemal tehtud postitused.

Urmas Reinsalul on, mida oma eelkäijalt õppida, aga ka teisiti teha. Ühtlasi jäävad Laarist järgi suured sussid, mida täita. Aga nagu öeldakse – inimene jõuab ühel hetkel paratamatult oma kompetentsi piirini. Tähtis on seda piiri mitte ületada.