JUHTKIRI: Hoiame mälestused endale
Noist aegadest on tänaseks alles hulgaliselt mälestusi. On palju rääkimata lugusid. On neid, mis vormusid raamatuks, nagu 1988. aastal ilmunud Heino Kiige „Maria Siberimaal“, mis tugineb kirjaniku ema mälestustele.
Mida aga pole on pilt. Jah, arhiividest leiab mõne üksiku foto vagunitest, kuid tõelist ja tänapäevast mängufilmi (selle sõna hollywoodilikus tähenduses) pole.
Nii tekibki kummaline auk mineviku kujutamisesse. Võttes ette hiljutised linateosed, siis on meil Vabadussõda kirjeldav „Nimed marmortahvlil“, 1924. aasta riigipöördekatsest jutustav „Detsembrikuumus“ ning sari „Tuulepealne maa“, mis katab esimese vabariigi elukaare sünnist surmani. 1943. aastale järgnev paus ulatub 1982. aasta sündmusi käsitleva „ENSV-ni“.
Jah, mõistagi oleks vale siinkohal maha kanda nõukogude ajal või 90ndate algus filmitu. Aga vabariigi ümmarguste sünnipäevade puhul on mineviku teemad taas päevakorda tõusnud. Sel aastal peaks valmima küüditamisest rääkiv „Risttuules“. Aga kas seda filmi saab võrrelda holokaustist kõneleva Spielbergi „Schindleri nimekirjaga“? Kaheldav.
Kaheldav seetõttu, et tõenäoliselt ei suuda me eales kommunikeerida oma traagikat nii, et Stalini kuritegusid peetaks suuremateks Hitleri omadest. Et lisaks külma sõja ajal kasvanud poliitikutele mõistaks Eesti russofoobsuse tagamaid ka tänapäevane Lääne noorsugu.
Ja parem ongi. Sest valikus, kas olla e-riikluse ja majanduskriisiga eduka võitlemise poolest tuntud euroopalik väikeriik või üritada kogu maailmale selgeks teha minevikus kogetud ülekohut, peaks võitma esimene. Las „Risttuules“ olla film väikse rahva salakeeles meiega juhtunud sündmustest. Las film sisustab lüngad nendel, kes on ilma jäänud vanavanemate mälestustest, mis moodustavad iga eestlase ajaloomälu aluse ning seega rahvusliku selgroo.
Kui teised tunnevad küüditamise või sellest kõneleva filmi vastu huvi, on suurepärane. Aga peamine, et me ise teaksime ja mäletaksime.
