JUHTKIRI: Ekstreemspordi varjuküljed

Esmaspäevane Eesti Päevaleht kirjutab, et selle aasta jooksul on juba seitse inimest õnnetuse tagajärjel tekkinud seljaajuvigastusega Haapsallu taastusravile saadetud. Kuigi osa Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse patsientidest on seljaajuvigastuse saanud purjus peaga kukkudes, vette hüpates või autoga sõites, tõuseb järjest ka (ekstreem)sportlaste osakaal.

Ekstreemspordi harrastamisel tekkinud surmade ja vigastuste arvu üks võimalik põhjus on elatustaseme tõusust tingitud suurem ligipääs vahenditele, olgu selleks siis ATV või rulapark. Samas populariseerivad seda kasvõi olümpiaalaks saanud lumelauatamine või Simple Session, rääkimata ekstreemspordile pühendunud telekanalitest.

Aga mis on ekstreemspordi populaarsuse põhjus? Miks ollakse nõus riskima oma elu ja tervisega? Üks võimalus on vaadata ekstreemsporti hirmu aspektist. Evolutsiooni tulemusena oleme me kõik „varustatud“ hirmutundega, mis suurendab meie võimalust ellu jääda. Teisalt tekib pärast äärmuslikke kogemusi, näiteks selle sama hirmu ületamist, heaolutunne, mida tekitab dopamiin.

Niisiis – on ekstreemspordiga tegelemine loodusliku „kaifi“ otsimine, põgenemine rutiinsest argipäevast või võimalus näidata mehisust? Ilmselt kõike, lisaks on see paljudele ka sissetulekuallikaks.

Kuidas sobib ekstreemspordi kui inimvõimete ja abivahendi – olgu selleks rula, lumelaud või näiteks mootorsaan - piirde kompamise kõrvale täis peaga tundmatus kohas vette kargamine? Väga hästi – mõlemal juhul võib tulemus olla fataalne, aga vaid ühel juhul on tegu ettekavatsetud lollusega.