JUHTKIRI: Eesti sõdur peab surema kaunilt ja vaikselt

Sõda on inetu, aga seda ei ole ilus kõva häälega öelda. Sõjas saab surma, aga parem on seda mitte väga elavalt kirjeldada. Nii püüab Eesti riik öelda ajakirjanikule, kes sõjast raamatu kirjutas.

Pole oluline, et Eesti kaitseminister ei suhelnud ajalehe The Telegraph ajakirjaniku Toby Harndeniga või tema raamatu “Dead Men Risen: The Welsh Guards and the Real Story of Britain’s War in Afghanistan” kirjastajaga otse ning avaldanud neile survet. Pole oluline, et ta otseselt ei palunud ka oma Briti kolleegidel raamatu esimest trükki hävitada.

Samuti on ka see, kas president Toomas Hendrik Ilves püüdis raamatut „tsenseerida“ või ta „tundis muret meie sõjaväelaste au, väärikuse ja eraelu puutumatust puudutava info“ pärast, tegelikult ainult semantika.

Oluline on see, mida meie kaitseminister ja president selle tegevusega siinsete riigikogu valimiste eel saavutada püüdsid. Nad püüdsid mõjutada raamatu väljaandmist Suurbritannias.

Miks? Sest ametlik Eesti (nagu kinnitavad The Telegraphy andmetel ka Briti kaitseministeeriumi ja raamatu väljaandjate vahelised vestlused) püüab kramplikult hoida kinni heroiseeritud klantspildist, mille riik Afganistani missioonist on loonud.

See pilt näeb ette, et meie sõjaväelasi näidatakse lennuväljal missioonile minemas ning päikesest pruuniks põlenutena tagasi tulemas. Esinemas julgelt, aga tagasihoidlikult, enesekindlalt, aga professionaalselt.

Kui keegi missioonil haavata, või mis veel hullem, surma saab, saadetakse ajakirjandusväljaannetele lakoonilised pressiteated, lastakse kaameratel jäädvustada Eesti lippu mähitud kirsti kandmine lennukist autoni ja kõik. Juhtub, ütlevad kaitse- ja välisminister ning lausuvad koos presidendiga kolm-neli käibefraasi, mis on mõeldud puhuks, kui on vaja mõjuda kaasatundvalt, tõsiselt ning lühidalt.

Kohe pärast seda soovitakse, et üldsus taipaks eluga edasi minna ning keegi ei esitaks ebameeldivaid küsimusi stiilis „kuidas see juhtus“ või „kas kusagil tehti viga“.

Valimiste eelõhtuni oli seda lakoonilist kuvandit suudetud alal hoida. Muu hulgas ka seeläbi (The Telegraphy andmetel), et isegi hukkunute peredele ei avaldatud hukkumise täpsemaid asjaolusid. Loomulikult oleks raamat, mis oleks allikatele tuginedes öelnud, et eestlased olid missiooni esimestel hetkedel liiga tormakad ning kirjeldanud, kuidas kuulid üht meie raskelt haavatutest tabasid, murendanud kogu hoolikalt ehitatud pildi.

Hukkunud perekondade mure ja leinajate valu sobivad igas sõjas informatsiooni kinnimätsimise põhjendusteks suurepäraselt. Tegelikult on poliitikud vähemalt sama palju mures avalikkuse meelsuse pärast nende tehtud otsuste suhtes, mis valimiste eel mõjutab loomulikult ka oma erakonna häältesaaki.