JUHTKIRI: Eesti pöörab Hiina inimõigusrikkumistele selja

Eesti suhtumine Hiinasse on ikka uskumatult silmakirjalik. Venemaad hurjutame väsimatult, Hiina kõrge kommunisti külaskäik oli aga seiskamas peaministri puhkuse ja toomas Toompeale koogutama Eesti poliitilised liidrid.

Riigikogu väliskomisjoni kuuluv Silver Meikar (RE) põhjendab sellist suhtumist täna Delfis vajadusega loobuda kitsarinnalisusest ning hoida Hiina olulisus maailma majanduses lahus inimõigustest. Jutt ilus, aga pole kuulda, et ükski Eesti poliitik oleks Hiina liidritega kohtudes nende inimõigusprobleemid reaalselt jutuks võtnud.

Vahet pole, et Hiina kommunistliku partei keskkomitee rahvusvaheliste suhete osakonna juhi Wang Jiarui visiit lõpuks "sisepoliitilistel põhjustel" ära jäi. Oluline on see, kuidas meie poliitikud on valmis Hiinasse suhtuma.

Venemaa kallal lõriseb kogu meie poliitiline leer paremäärmuslastest sotsialistideni välja - küll Tšetšeenia, küll inimõiguste või demokraatia puudumise pärast. Õige ka. Hiina puhul oleme aga valmis kiirelt oma keeltesse kidad tekitama. Sest äkki "rahvavabariik" muidu solvub ja ei huvitugi enam meist...

Kahepalgelisus Hiina-suhetes ei ole muidugi ainult Eesti pärusmaa. Inimõigusorganisatsioonid on heitnud sama ette suuremale osale arenenud lääneriikidest. Ikka ja jälle kipub turumajandus põhimõtteid jalge alla tallama, poliitikud aga keskenduvad mitte Hiina survestamisele, vaid survestamisest hoidumise väljavabandamisele.

Fakt on aga see, et kui maailmast on vaja leida riik, kus on esindatud kogu inimõigusrikkumiste lai valik, pretendeerib Hiina kohe pärast Põhja-Koread ja Birmat kolmandale kohale. Ning meie oma ajaloo kontekstis ei peaks näiteks Tiibeti saatust nii kergekäeliselt kõrvale heitma, nagu majandushuvid seda tunduvad poliitikute arvates nõudvat.