JUHTKIRI: Eesti lapsed liiguvad umbkeelsuse suunas
Nagu hästi teada, elab eesti kooliõpilane lisaks emakeelsele keeleruumile suuresti ka ingliskeelses keeleruumis. Inglise keeles räägitakse seriaalides ja filmides, mida õpilane vabal ajal vaatab, mainimata muusikat. Ilmselt pole haruldane see, kui suurema telekanalivalikuga kodudes lapsed enam eesti kanalitele ei jõuagi.
Jättes kõrvale selle, miks Euroopa pole suutnud konkureerida USA meelelahutustööstusega, võib siiski öelda, et tõenäoliselt on inglise keele domineerimisel mõningane mõju ka laste keeleoskusele. Nii peabki haridusminister nentima, et eesti põhikooliõpilaste inglise keele oskus on hea, kuid saksa keele kohta seda öelda ei saa.
Kõikjal lokkava inglise keele tõttu tekib lastel muidugi tunne, et ainult sellest piisabki. Ja kõige selle taustal võime näha, kuidas kunagi eestlastele eeliseks olnud vene ja soome keele oskus vaikselt hääbub.
Aga mida siis pealetungiva umbkeelsustumise vastu teha? Mis moodi näeks välja hääbuvale keelteoskusele kunstliku hingamise tegemine? Üks võimalus on keelustada ingliskeelne teleprogramm ning lasta raadiost vaid regilaule ning tšastuškasid. Teine variant on teha saksa keele õppimine tõhusamaks.
Tõhusam õppimine ei tähenda aga ilmtingimata rohkem koolitunde. On olemas mitmeid teooriaid, kuidas keelt õppida. Üks neist keskendub esialgu 300 enim kasutatava sõna õppimisele. Kui need on selged, on võimalik piiratult, kuid siiski võimalik tutvuda juba saksakeelse kirjasõnaga, näiteks ajakirjandusega. Kuigi grammatika on tähtis, võimaldab nende 300 või 500 sõna teadmine nö passiivselt keelt kasutada. Aga... kui tihti tavaline eesti kooliõpilane ikka sakslasega vestleb või saksa keeles kirju kirjutab?
Põhilise sõnavara oskamine annaks aga võimaluse tajuda, et keelest on kasu, et seda on tõesti võimalik kasutada. Ja siis on lootust, et nad ei kohku ära Rammsteini, Tokio Hoteli või Peter Foxi laulusõnu kuuldes. Ehk jäävad isegi huviga kuulama ja aimavad alateadlikult järgi hääldust? Ja kui pärast esialgse 300 sõna selgeks saamist jõutakse ka grammatika ära õppida, siis äkki ei peeta isegi Saksamaale ülikooli minemist võimatuks? See aga tähendaks juba märksa mitmekesisemat maailma, kui ainult ingliskeelne keeleruum pakkuda suudab.
