JUHTKIRI: Eesti keel elas üle okupatsioonid, elab ka interneti
Kui aga kirjatüübi iseärasustest üle saada, siis on näha, et tegelikult kasutati 1918. aastal üsna samasugust keelt, kui täna – peaaegu sajand hiljem.
Emakeelepäeval on kahtlemata sobilik rääkida ohtudest, mis me paljude käänete ja täpitähtedega keelt ohustada võivad. Ent eelmainit peaaegu saja-aastast dokumenti lugedes tundub, et tänased hirmud on ülepaisutatud. Ei tapnud eesti keelt ei kadakasakslased ega pajuvenelased, Teine maailmasõda või nõukogude okupatsioon ja ei rüveta teda ka rämps-english või soome keele mõju.
Tõsi, on kõlanud hirmujutte, et noored kasutavad internetis suheldes midagi, mida võiks nimetada suisa värdkeeleks. See sisaldab palju veidraid lühendeid, täpitähed on asendatud numbritega ning suurtähti ja kirjavahemärke ei kasutata põhimõtteliselt. Aga ei tasu selles liiga suurt probleemi näha. Kui saabub aeg teha lõpueksameid või kirjutada töömeile, siis saavad kõik kunagised pubekad aru, et korrektne keelekasutus on sama oluline kui isiklik hügieen.
E-riigina võiks Eesti internetis tehtava laastamistöö hoopis oma kasuks pöörata. Nii peaks senisest enam keskenduma veebis keeleõppe võimaldamisele, sest see annaks võimaluse välismaale kolinud eestlastel ja nende järeltulijatel oma keeleoskust up to date hoida.
Esimesed sammud on õnneks tehtud - täna on võrgust kättesaadavad näiteks Eesti õigekeelsussõnaraamat, tesaurus, speller ning keelenõuandla, ent alati võiks rohkem ja paremini. Senikaua võime omakeskis rüperaalist moluvihku kaeda, särtsumärjukest mekutada ja taristut kiruda.
