JUHTKIRI: Eesti häda polegi kallis toit, vaid madalad palgad

Viimastel päevadel on taas räägitud toidu hinnatõusust. Üldsus on õudusest krampi tõmbunud, kuuldes väljavaadetest, et toit võib lähiaastatel veel kolmandiku võrra kallimaks minna.

Nagu praegusest veel vähe oleks! Hoolimata lubadustest, et euro hinda ei tõsta, on lõviosa söödavast kraamist viimase aasta jooksul mühinal kallimaks läinud. Nii igapäevasem kui harvem tarbitav kraam — ja Savisaare müügimaks Tallinnas on selles vaid põgusalt süüdi.

Küll aga juhtis toiduliidu juht Sirje Potisepp eile saates “Foorum” tähelepanu üsna olulisele detailile. Eestis ei ole teiste Euroopa riikidega võrreldes sugugi kallis toit, vaid hoopis madalad palgad.

Toidu hinda on võimalik tõepoolest ainult teatud piirini alla suruda — sõltub ju see paljuski kaudsetest kuludest (kütuse ja tooraine hind on neist peamised), mida omamaiselt suunata ei saa. Toidu hind sõltub seega sellest, millised on hinnad väljaspool Eestit, sõltudest peamiselt riikidest, mille elatus- ja seega ka palgatase on palju kõrgem kui meil.

Eesti jaoks ei ole üleilmastunud majanduse tingimustes võimalik luua mingit inkubaatorit, kus hinnatase hoitakse kunstlikult nii madalal, et selle suhe palgatasemega oleks sama nagu rikastes Euroopa riikides.

Saavutamaks sama hinna-palgasuhet näiteks Soomega (kus ühe kuu keskmise palga eest saaks endale lubada kolm korda rohkem bensiini kui Eestis) peaks kütuseliiter maksma 0,37 eurot, piim aga 0,20 eurot. Need on vaid paar näidet, mis osutavad, et avatud majandusega ei saa Eestis kunagi valitseda nii madal hinnatase, et meie hinnad meie palkadega võrreldes eurooplaslikud tunduvad.

Hinnataseme langetamisest on tegelikult olulisem elatustaseme ja seega ka palgataseme tõus. See aga pole paraku kuigi kiire protsess — vähemalt siis, kui seda tahetakse saavutada ilma uue hukatusliku buumita. Aeglane, aga kindel rikastumine terve riigi tasandil nõuab majanduse alustalade muutmist — kõigepealt tuleb valida need mõned valdkonnad, milles me tahame tugevad olla ja siis suunata kõik ressursid selle eesmärgi saavutamisele.

Seda oodates võiks valitsus aga siiski meie peale nii palju halastada, et langetab toiduainete käibemaksu. Palju parema elatustasemega riikide eeskujul, muide.