JUHTKIRI: E-riigi enesestmõistetav absurd

Aasta jooksul tehakse Eestis 115 000 auto ostu-müügilepingut. Et lepingut sõlmida, tuleb sõita ARKi teeninduspunkti, tõenäoliselt oodata järjekorras, siis teenindaja järel ning pärast koju sõita. Teisisõnu tähendab see ajakulu ostja ja müüja jaoks, rääkimata kuludest teeninduspunkti personalile, ruumidele või tehnikale.

Järgmiseks aastaks kavatseb maanteeamet valmis saada IT-lahenduse, mille tulemusena kaoks vajadus ARKi teeninduspunkti minemiseks – auto ostmiseks ja müümiseks piisab ARKi iseteenindusse logimisest ning digiallkirjast. Lisaks näitab süsteem ka seda, kas auto on varastatud, tehnoülevaatuseta ning milline on kindlustusajalugu.

Kõik see on suurepärane näide Eesti e-riikluse elujõust ning avaliku sektori jätkuvalt tugevast soovist muutuda efektiivsemaks. Tekib ainult üks küsimus – miks jõuti asjaga valmis alles aastal 2013?!

Mingem ajas veidi tagasi, nii aastasse 2005. Toona andis kohaliku omavalitsuse valimistel interneti kaudu e-hääle ligi 10 000 valijat. See tähendab, et juba siis olemas kogu vajalik infrastruktuur, et turvalises keskkonnas ID-kaardi ja arvuti abil oma valik teha.

Aja jooksul on erinevaid e-lahendusi e-tervise, digiretsepti või m-parkimise näol kõvasti juurde tulnud, kuid e-lahenduste levik on ebaühtlane ning kohati väga aeglane. Autode müümise-ostmise kõrval on üheks selliseks kõiki töölkäijaid puudutava töövõimetuslehe väljakirjutamine ning selle tööandjale ja haigekassale esitamine, mille elektrooniliseks muutmisega tegeletakse samuti alles praegu - aastal 2013!

Hea lugeja! Millistes eluvaldkondades on e-lahendusi puudu? Või on mõnel puhul e-riiklusega hoopis liiale mindud? Kirjuta oma arvamus loo kommentaaridesse!