Delfi leiab, et Eesti Kunstiakadeemia (EKA) peab jätkama kõrgetasemelise ja nii vaimult kui asukohalt ühtse kunstimekana. Lisaks sellele, et see on Eesti riigi auasi, on vajalik, et meil oleks midagi reservaadi taolist, kus võiks koguneda kõikide alade kunstnikud, et koos luua midagi unikaalset – Eesti kunsti.

Mis ühendab inimesi? Usk ja rahvus? Kindlasti. Kutsumus? Loomulikult. EKA tudengid on selgelt välja öelnud, et hoolimata ehituse venimisest, on nende vaimsus alles, nad on ühtsed hoolimata sellest, et nad on jaotatud seitsme maja peale. Selle taustal kõlaks mõte sellest, et EKA võiks jagada mitme olemasoleva ülikooli vahel, kurtidele kõrvadele. Ja hea ongi.

Mida teevad EKA tudengid praegu? Koolitööd teevad, tihti ka öösiti. Ja nad on sunnitud sellega tegelema seal, kus saavad, hulgakesi ühe laua taga või suisa põrandal. Kuigi ebamugav, pole valikut, sest pooliku tööga kunsti õpetavas ülikoolis kaugele ei jõua.

Mida tudengid majasaagast arvavad? Väga lihtne – kas me oleme näinud neid kuskil plakatitega ringi jooksmas? Peale EKA 97. sünnipäeva tähistamise ja krunti ümbritseva aia ülemaalimise (tsitaat pealkirjas pärineb samuti sellelt plangult) pole nagu kuulda olnud. Ja kuulda pole olnud seetõttu, et nende kool, hoolimata raskustest, töötab. Nad õpivad ja loovad kunsti. Võibolla valmib just praegu taies, mis kunagi on hinnatud eksponaat mõnes muuseumis.

Kunstnik-looja põleb ereda leegiga. Ja kui ei põle, siis ta pole järelikult kunstnik. Ärgem kustutagem tänaseid noori leeke, sest nii võib juhtuda, et ühel päeval pole enam seda loomingulist potentsiaali ja sotsiaalset närvi, mis ebaharilikul, vaid kunstnikule omasel kombel, juhiks tähelepanu vigadele me ümber. Sest kunst pole vaid ilusad (sõltuvalt vaatajast – ka koledad) asjad.
Kunst peegeldab ühiskonda enda ümber ja meil on seda peegeldust vaja, et Eestit ei hakkaks juhtima kasumiiha ja rahaahnus. Ühiskonnas peab olema ideaale ja värsket õhku. Nii on kõigil parem.