Reformierakond (ega ka nende pikaaegne koalitsioonipartner IRL) ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud kahjuks pakkuda ühtegi ideed, kuidas tegelikult parandada vene emakeelega noorte eesti keele oskust, piirdudes teema käsitlemisel tühja loosunglikkusega. Tänane pöördumine on järjekordne näide primitiivsest propagandast.

Tuginedes spetsialistide analüüsidele, olen pakkunud välja kompleksse plaani koos konkreetsete meetmega, kuidas lõpuks päriselt venekeelsete noorte eesti keele oskust parandada. Seda ei ole võimalik saavutada formaalse protsendi kirjutamisega seadusse. Meil on vaja vaadata üle eesti keele ainekavad, luua korralik õppevara, parandada õpetajate keeleoskust, rahastada õpilasvahetusi ja noortelaagreid. Seda kõike tuleb teha põhikoolis, et gümnaasiumi astudes oleks lastel eesti keel selge.

Täna oleme olukorras, kus enamik õppureid ei valda põhikooli lõpuks eesti keelt piisavalt, et gümnaasiumis riigikeeles aineid omandada. Õpilased ei olegi tihti eesti keeles õppimise vastu, nad lihtsalt ei valda seda piisavalt. Sama näitavad ka eksamite tulemused.

Selles valguses oleks väärikas tunnistada, et senise poliitika tulemused on jäänud loodetust kehvemaks, ning püüda leida töötavaid lahendusi parema eesti keele oskuse saavutamisel. Seda julgust ei paista aga olevat.

Selle asemel näeme reformierakonna poliitikute piinlikku avaldust, milles sisulisi ettepanekuid eesti keele oskuse parandamiseks ning koolidele kõrgemate eesti keele nõuete sätestamist nimetatakse venestamiseks. Kui parema eesti keele oskuse tagamise plaan sildistatakse venestamiseks, siis on valimisvõitluse pimestav virrvarr teinud tõesti palju kahju.

Rõhutan üle, et vastupidiselt reformierakondlaste väidetele on kavas vene koolides keelenõudeid tõsta ja õpetada eesti keel lastele selgeks juba põhikooli tasemel ka nendele vene noortele, kes gümnaasiumiastmesse ei jõua.

Rõhutan, et nii õppurid, õpetajad kui lapsevanemad peavad osade ainete õpetamist eesti keeles positiivseks, kui seda tehakse kvaliteetselt. See eeldab piisaval tasemel eesti keele oskust õpilaste puhul ning metoodiliselt tugevaid ning kõrgtasemel eesti keelega õpetajaid.

Mõnes koolis on need tingimused täidetud. Neis koolides aga, kus napib kvalifitseeritud pedagooge ja laste keeleoskus on ebapiisav, tuleb koolil lasta otsustada, milliseid aineid õpetatakse eesti, milliseid aga vene keeles. Seejuures aga tuleb ka gümnaasiumis saavutada senisest kõrgem eesti keele tase ning samuti säilib kohustus õpetada osa aineid eesti keeles.

Minul on hoopis küsimus, miks on varasemad valitsused, sh Reformierakond aastaid ignoreerinud vene koolide keeleõppekvaliteedi probleemi ja lasknud ellu astuda noortel, kellel ei ole olnud võimalustki Eesti ühiskonda sulanduda, sest nad ei valda eesti keelt.