Jevgeni Krištafovitš: Kuidas peatada venelaste väljavool?
Seetõttu ei pea ligi pooled mitte-eestlastest ennast põhiseaduslikus mõttes Eesti rahva hulka kuuluvaks. Seega on vene noortel võrreldes eesti noortega mitu korda suurem soov Eestist lahkuda. Raporti autorid tõdevad, et Eestis sündinud ja hariduse omandanud venekeelsete noorte lahkumine on oluline kaotus Eesti inimvarale. Tekib küsimus, kuidas lahkumist peatada?
Enne, kui otsida vastust küsimusele „kuidas?“ pean ma oluliseks ausalt ja erapooletult vastata küsimusele „kas?“. Kas on vaja peatada venelaste lahkumist Eestist? Ning kui jah, siis millistel tingimustel?
Pole kuigi suur saladus, et pärast 2007. aasta aprillimässu langes vene inimvara väärtus meie rahvuslikus bilansis oluliselt. Kui kasutada edaspidigi raamatupidajate slängi, siis - meile telepildi vahendusel tuttava, „Rossija, Rossija“ karjuva ja Georgi lindikestega aastaringselt ringi sõitva inimvara omahind on liiga suur. Selle sisse on ju ometi arvestatud kõik meie integratsioonieelarved, venekeelse hariduse, vähemusrahvuste kultuuri ja ringhäälingu toetamisega seotud summad. Ja mis on tulemus? Kokk Ženja.
Vean kihla, et keskmise eestlase hinnangul kuulub taoline vara mahaarvamisele. Ehk sõitku nad ometi kõigi nelja tuule poole, keegi ei nuta! Selle söökla kööki, kus Ženja töötas, võib asemele võtta mõne Afganistanist tuleva põgeniku, kes küll borši keeta ei oska, aga see-eest teeb korraliku šaurma, mis meie toitumisharjumustega juba enam-vähem kokku sobib. Samas pole lõimumispoliitika kontekstis nende kahe koka vahel absoluutselt erinevusi, mõlemaga tuleb riigil veel kõvasti vaeva näha.
See on asja nii öelda emotsionaalne aspekt. Reaalsus aga on, et 31 protsenti Eesti elanikest ei ole etnilised eestlased, kellest omakorda 90 protsenti on venekeelsed. Nende noorema põlvkonna moodustavad kümned tuhanded inimesed, kes kaugeltki mitte kõik pole kokk Ženja sarnased. Aga viimaste sündmuste ja meie idanaabri vaenuliku infokampaania varjus tuleb tõdeda, et nende probleemid ja vajadused pole siiski meie otsustajate prioriteet ning me ise teeme probleemi suuremaks, tõrjudes muukeelseid noori meie ühiskonnast.
Mis nende probleemid siis on? Kõige suuremaid on kaks: vene kogukonna getostumine ja vähesed kontaktid eestlastega.
Noorsoo kontekstis on peamiseks mureks kindlasti muukeelne kool, mis on oma arengus peatunud perestroika aja tasemele. 90 protsenti nende koolide õpetajatest ei oska eesti keelt, hariduskvaliteet on keskmiselt märksa madalam kui eesti koolides, ja riigikeele õpe on vilets. Vene gümnaasiumi vilistlane peab oskama eesti keelt tasemel B2, aga näiteks Tartu Ülikool nõuab üliõpilaskandidaatidelt keeleoskust tasemel C1. Selle vahe ületamine on Eesti tippülikoolis õppima asuda sooviva muukeelse kooli vilistlase enda mure. Riik vabandab end sellega, et tal ei ole õpetajaid.
Teine probleem on sotsiaal-majanduslik. Värske Eesti Üliõpilaskondade Liidu poolt tellitud uuringu kohaselt on rohkem kui neljandik avalik-õiguslike ülikoolide — Tartu ja Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, Eesti kunstiakadeemia ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia — üliõpilastest lõpetanud nn eliitgümnaasiumi. Samuti on rohkem kui poolte tudengite vanemad kõrgharidusega ja nende majanduslik olukord keskmisest parem.
Praeguste vene noorte vanemad on suures enamuses Eestisse hiljuti elama asunud nõukogudeaegsed ümberasujad, kelle täielik lõimumine Eesti ühiskonda on siinkirjutanu hinnangul vähetõenäoline. Asja ei tee lihtsamaks tõsiasi, et nende tööhõive on valdavalt tööstussektoris, palgatase kesine, lisaks veel nullilähedane keeleoskus ning ebamäärane riigiidentiteet. Seega jääb edukale karjäärile orienteeritud vene noorel üle loota ainult oma võimetele, mitte aga vanemate sidemetele või nende võimalustele.
Vene noor peab pingutama oma eesti eakaaslasest oluliselt rohkem, et jõuda samale positsioonile meie ühiskonnas. Ja tema jaoks pole mingit vahet, kas alustada oma karjääriteed Eestis või minna kohe pärast keskkooli lõpetamist välismaale. Mõlemad keskkonnad on võõrad ja tundmatud, aga välismaa kasuks räägib võimaluste rohkus. See on üldine põhjus, miks vene noorte väljavool on suurem kui eestlaste oma.
Mida tuleks teha, et olukorda parandada? Esiteks on vaja reformida muukeelset kooli ja mitte kosmeetilste parandustega kaudu, vaid muuta kogu süsteemi. Kas te suudate ette kujutada, et Soome rootsikeelse kooli vilistlane ei oskaks soome keelt või vehkides viikingite lindikestega nõuaks Soome taasliitumist Rootsi Kuningriigiga!? Meil on ju see tavaline praktika! Kevadel oli naljakas lugu, kuidas venekeelne ajakirjandus piinas nädalate kaupa ühe Tallinna kesklinna koolijuhti, kes julges vanemate koosolekul öelda, et tema kooli ajalootundides Nõukogude okupatsiooni fakti üle ei vaielda. Ja kas keegi on näiteks kuulnud, et Tallinna haridusamet karistas õpetajaid, kes viisid õpilasi suisa klasside kaupa Tõnismäele meelt avaldama 2007. aasta aprillis?
Poliitilist tahet selle probleemiga tegeleda pole pea kellelgi. Tallinna valitsevale erakonnale, keda toetab 80 protsenti muukeelsest valijaskonnast, meeldib selline olukord arusaadavatel põhjustel muidugi väga. Seevastu Toompea koalitsioon kärbib integratsiooniraha, kuna see vastab ühiskonnas levinud arusaamale, et tolku on sellest nagunii vähe.
Arvestada tuleb ka sellega, et venelaste hääli koolireform kindlasti ei too, aga eestlaste toetust võib kergesti kaotada, kui kulutada „nende“ asjadele liiga palju. Lõimumise valdkonna teisejärgulisust rõhutab juba seegi asjaolu, et riigi poolt ei ole teemal isegi enam vastutavat üldkoordinaatorit.
Koolireform ei ole mõistagi sugugi odav lõbu. Õpetajate ümberõpe, õppekavade muutmine, materjalide hankimine, mentorlus, tugisüsteemid, see kõik maksab ja mitte vähe. Kui 2004. aastal teostati Lätis üleminekut riigikeelsele õppele, olid rahvusvähemuste koolide eelarved absoluutarvudes suuremad kui läti koolide omad.
Teatud mõttes on ühiskonna lõimumine sarnane euro kasutuselevõtuga. Selle nimel tuleb valitsusel kohe ellu viia hulk ebapopulaarseid samme, mis puudutavad igaüht, aga kasu on üksisiku jaoks liiga udune ja paistab ainult pikas perspektiivis.
Samas on igati selge, et Eesti rahva püsimajäämiseks meil on vaja inimressursi. Viies kolonn ja inimressurss ei ole sünonüümid, seega on lõimumispoliitika äärmiselt oluline ja pooliklahendused siin ei kõlba. Siinkirjutanul jääb ainult loota ja kõvasti pingutada, et selline arusaam jõuaks enamuseni ning eelkõige otsustajateni. Et lõimumisprioriteetide elluviimise nimel seisaksid nad sama kindlalt, kui riigireservide puutumatuse eest.
