Jesse, Toots ja Kõiv: Muldvana sotsiaalkindlustus nüüdisaja inimese elustiiliga kokku ei sobi
Teemadest, mida ei taheta tõstatada
T. Kõiv: /…/ Üks teema, mille ma tahaksin sisse tuua, puudutab pensionäre. Kui me heal ajal tundsime rõõmu, et oleme Euroopas ainukesed, kes maksavad töötavatele pensionäridele täispensioni, siis kas nüüd ei peaks mõtlema sellele, kas eakad inimesed, kes kindla sissetulekuna pensioni saavad, on ikka ühiskonna kõige haavatavam grupp, kellele tuleks seda soodustust jätkata. Võib-olla oleks mõistlik lubada tööturule või töökohti täitma hoopis nooremad inimesed? Maksustame pensioni saava inimese töötasu ja tekitame niimoodi motivatsiooni väljateenitud puhkusele jääda, lastes tööle nooremad inimesed, kellel töökoht ja seega ka sissetulek puudub.
M. Jesse: Pensioni saavatele töötavatele inimestele täispensioni maksmine on olnud küsimus tegelikult juba kümme aastat, aga rumal on see, kui me nüüd rahaliste raskuste olukorras läheme kiirelt midagi tolmutama. Need on just nimelt need klassikalised küsimused, kus otsuse jätkusuutlikkust tuleb arvutada kümme aastat ette, mitte sel hetkel, kui probleem on juba majas.
T. Kõiv: Asjal on ka teine pool. Teame, et eakate inimeste töötamisel on tegelikult positiivne mõju, sest nende palga pealt makstakse makse, sealhulgas sotsiaalmaksu. See leevendab tegelikult pensionikassa miinust, sest maksumaksjaid on niikuinii vähe. Seetõttu peame ka rasketel aegadel mõtlema, kas on õige hetk midagi püsivalt ära muuta, samuti mõtlema sellele, et kui oleme millegi poolest Euroopa Liidus ainukesed, kas me oleme siis tõesti nii erilised ja mille poolest oleme erilised.
M. Jesse: Just nimelt, ametnikud on sellele küsimusele tähelepanu juhtinud juba aastaid, aga mis jäi tulemata, oli poliitiline otsus. Miks ei tulnud poliitilist otsust? Sellepärast, et selle järele polnud hädavajadust. /…/
A. Toots: Tahaksin haarata kinni laialt levivast fraasist, et Eesti on ainuke Euroopas, Eestil on üldse häda oma ainulaadsuse tajumisega. Sotsiaalpoliitika kontekstis tuleks endalt sagedamini küsida, miks ikkagi teistel ei ole niimoodi. Miks teised riigid ei maksa töötavatele pensionäridele pensioni, miks teistel ei ole vanemahüvitis nii helde nagu meil? Kas nad siis ei hooli oma eakatest ja noortest emadest? Tõenäoliselt see nii ei ole, pigem on sellel ratsionaalsemad ja võib-olla karmimad põhjused. Arvan, et ei tohiks olla pühasid teemasid, mida keegi ei julge tõstatada, olgu see pensionide maksustamine, pensionäride palgatulu maksustamine, vanemahüvitis, pensioniiga, mis iganes, mis praegu on tabuks kujunenud ja mida poliitikud justkui kardavad, sest nad arvavad, et sellest rääkimine tähendab neile poliitilist enesetappu.
T. Kõiv: Mis tabuteemadesse puutub, siis avalikus ruumis ei ole mina kuulnud tõesti räägitavat töötavate pensionäride tulumaksuvabastusest ehk sellest, et pension läheks täielikult maksu alla. Sellest ei ole tõesti räägitud, aga vanemahüvitisest räägitakse minu arust kogu aeg — kas see skeem ja süsteem on õige.
A. Toots: Jah, aga seda räägivad nii-öelda parlamendivälised inimesed, kes ei ole otsustamise juures.
T. Kõiv: Sugugi mitte, sellest räägitakse ka parlamendis ja sellest on rääkinud nii valitsuse kui ka parlamendi liikmed. /…/
Alustada tuleb tulubaasist
H. Ruusing: Mind huvitab, kuidas jõuda selleni, et terviklikult arutada, kust võtame raha ära ja kuhu peaks seda võib-olla juurde andma. Praegu vastandatakse n-ö kaitsetuid gruppe omavahel, ähvardades, et kui me seda ei tee, siis läheme teise toetust vajava grupi sissetulekute kallale.
/…/
A. Toots: Minu meelest tuleneb kogu häda sellest, et küsimus sotsiaalpoliitika tulubaasist on läbi arutamata. Kui viidata taas teistele Euroopa riikidele, eriti Lääne-Euroopa riikidele, siis viimase 10–15 aasta trendid ütlevad, et heaoluriigi finantseerimine ainult sotsiaalkindlustusmaksetest on praeguses ühiskonnas ebaõnnestunud. See ei saa tähendada muud kui sotsiaalpoliitika rahastamist lisaks ka üldmaksudest. Aga meil sellealast diskussiooni ei toimu, ja nii kaua kui tulubaas on sama, ei olegi teist teed kui hirmutada — selleks et mingit hüvitist hoida, peame kelleltki teiselt ära võtma. Praegu käib kogu raha jagamine ainult sotsiaalvaldkonna sees.
M. Jesse: Laiendades seda, mida Anu Toots praegu ütles, et mis on ajalooline Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemi põhielement ja mida meie kasutame, on see, et maksustatakse eelkõige palka. Aga kuna inimeste tulu ei koosne enam mitte ainult palgast, vaid on ka teisi tululiike — inimesed on ise väikeettevõtjad või nende tulu koosnebki erinevatest komponentidest –, on teised riigid liikunud maksubaasi laiendamise teed. Meil Eestis maksustatakse ravikindlustusega ainult palgafondi. Tegelikult juhtisime juba aastal 2004 — olin ise üks selle uuringu autoritest — tähelepanu sellele, et Eesti tervishoid ja selle rahastamine toetub kõige rohkem otseselt ainult töötaja palga maksustamisele. Spetsialistid ja rahandusministeeriumi ametnikud teavad seda ammu, aga diskussioon ei ole kuhugi edasi läinud. Aeg maksustada ainult palgafondi ja rahastada selle kaudu kõige suuremaid sotsiaalkindlustuse kulusid on tõepoolest läbi saanud, mis aga ei tähenda, et meie sotsiaalkindlustussüsteemi ülesehitus kui selline oleks läbi kukkunud. See tähendab lihtsalt seda, et peame tulubaasi adapteerima 21. sajandi majandusele.
A. Toots: Rõhutaksin: see, et palgafondi maksud nii-öelda välja ei vea, ei ole praeguse majanduskriisi tulemus. Praegu öeldakse, et ajad on rasked, seetõttu meil ei ole raha, aga tulevad jälle head ajad ja ka raha saab jälle olema. Mulle tundub, et see ei ole nii. Tänapäeva moodne inimene ei tööta enam 45 aastat kaheksa tundi päevas. Ta tahab vahepeal üldse mitte töötada, ta teeb projektitöid, läheb ja töötab kusagil kauges riigis ja maksab makse jumal teab kuhu. Ja siis otsustab hakata hoopis ettevõtjaks. Praegusaja inimeste elustiil ja -mudel on niisugune, et kui püüda seda sobitada 19. sajandi lõpust pärineva Bismarcki sotsiaalkindlustusega, siis see ei saagi õnnestuda, kui kainelt mõelda.
T. Kõiv: /…/ Mis puudutab maksubaasi laiendamist, siis siin kõlanud mõtetes ei ole ju midagi originaalset. Võtame näiteks küsimuse, kas pensionid peaksid olema kuidagi ravikindlustusega maksustatud ja kust see raha peaks tulema. Teine küsimus on dividendid, mis on ju kasutatavad kui teistmoodi väljavõetav palgatulu. Kas ka need peaksid olema sotsiaalmaksuga maksustatud või ei? Mina olen lihtsa ja arusaadava skeemi poolt. Kui hakkame segama kõiki makse ühte katlasse kokku ja siis neid poliitiliselt jagama, võib see ühel hetkel tunduda küll toredana, aga teisel hetkel on kõik sassis nagu Kört-Pärtli särk, millest ei tule midagi head. Lihtsust säilitades on samuti olemas lahendusi, mis on veel kasutamata.
/…/
