Eesti riik väärtustab õigust autorsusele kõrgelt. Vähemalt sõnades. See kuulub nn pühade, see tähendab, põhiseadusega kaitstavate õiguste hulka. “Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi,” on kirjas põhiseaduses. Karistusseadustik näeb plagiaadi ehk “võõra isiku teose oma nimel üldsusele teatavaks tegemise” eest ette rahalise karistuse või koguni kuni kolme aasta pikkuse vangistuse.

Teisisõnu, plagiaadi eest on ette nähtud sama karm sanktsioon kui näiteks varguse, kelmuse, peksmise, sõjapropaganda, salaviina tootmise, eraviisilise jälitustegevuse või lapsporno valmistamise eest. Laibarüvetamise, hääle ostmise, kohtuniku solvamise või looma julma kohtlemise eest on ette nähtud märksa leebem karistusmäär.

Eksmatrikuleerimine, vallandamine, avalik häbistamine – see on karm läbielamine, ent võrreldes kriminaalkaristuse ja sellega kaasnevaga siiski väike asi. Ometi – nagu öeldud, pole ükski nimetatutest ega paljudest teistest meediasse jõudnud näidetest kriminaalkaristust ega isegi -uurimist kaasa toonud.

Justiitsministeeriumi analüütik Jako Salla kinnitab, et Karistusseadustiku § 219 ette nähtud kuriteo, autorsuse rikkumise eest pole kohtu alla antud ainsatki inimest.

Kriminaalmenetlusi on viimase viie aasta jooksul, mil säte praeguses sõnastuses kehtib, alustatud vaid viis! Need on seotud näiteks majaprojektide loomevarguse ja Saaremaa ajalehtede vahelise konkurentsiga. Aga ei ainsatki nn akadeemilise plagiaadi osas algatatud uurimist, kuigi meedia kubiseb sellistest näidetest. Õigusorganid pole omal initsiatiivil alustanud ühtegi menetlust.

Maaülikooli doktoritöö plagiaadijuhtumi kohta selgitab Lõuna prefektuuri majanduskuritegude talituse juht Janek Maasik: “Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui selleks on ajend ja alus ehk kui on piisavalt teavet, et toime on pandud kuritegu. Andres Menindi doktoritöö kohta ajakirjanduses avaldatud andmed ei ole piisavad kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalvastutuse toob kaasa vaid olulises osas teis(t)e isiku(te) teoste oma nime all avaldamine. Ajakirjanduses avaldatud andmetest ei nähtu, millises mahus ja ulatuses oli kasutatud teiste isikute teoseid, mistõttu ainuüksi ajakirjanduses avaldatud andmed ei olnud piisavad kriminaalmenetluse alustamiseks. Ka käesoleval hetkel ei ole uurimisasutusel sellist teavet, mis annaks alust kriminaalmenetluse alustamiseks.”

Ekspressis avalikustatud loomevarguse juhtum loodusfoto konkursil ei väärinud samuti õigusorganite ressurssi. Põhja prokuratuuri pressinõunik Arno Põder: “Kriminaalasja alustamiseks peaks autor üheselt deklareerima, et tema teost on kasutatud tema tahte vastaselt. Artiklis oleva info põhjal kinnitasid fotode autorid konkursi korraldajatele, et nemad on need fotod teinud. Samas ei ole artiklis infot selle kohta, kas autorid on andnud kellelegi loa nende piltide kasutamiseks või mitte ja kellele nende fotodega seotud õigused parajasti kuuluvad (näiteks kas autorid on fotod edasi müünud). Selle ametlikuks kindlakstegemiseks tuleks iga autori puhul koostada ilmselt rahvusvaheline õigusabipalve, mis eeldaks juba enne kriminaalmenetluse alustamist väga suurt töömahtu. Samas võib õigusabipalvete vastustest selguda, et menetluseks alust üldse ei ole.”

Ometi oli veel vaid mõni aasta tagasi Karistusseadustik autorite kaitsmisel lausa hullupööra range. Karistatav polnud mitte üksnes plagiaat, vaid igasugune autori isiklike õiguste rikkumine. Veel 2007. aastal võis kriminaalmenetlust alustada juba siis, kui keegi avalikult näiteks Rein Rannapi viisi vilistas, “Švejki” tsiteeris või arvutiekraanile Navitrolla maali paigutas, seejuures autori nime mainimata jättes. Rääkimata tänaseks tühistatud paragrahvist, mis nägi kriminaalkaristuse ette autori kõikvõimalike varaliste õiguste rikkumise, nagu näiteks ilma autori loata teosest koopia tegemise eest.

Ka praegu võib mõne autoriõigusele spetsialiseerunud advokaadiga vesteldes kuulda lugusid, et see või teine lõbustusasutus on oma kodulehel kasutanud mõne fotograafi teost ilma, et viimane sellest teaks, või et keegi on oma novellikogusse paigutanud näiteks Mark Twaini loo, seda vaid veidi kaasajastades. Tõsi, teadaolevalt pole niisugused näited kriminaaluurimist kaasa toonud, ent halva õnne korral võinuks tuua. Küsimused ning vajadus laiema debati järgi aga jäävad.

Kas autoriõigused üldse vajavad karistusõiguslikku kaitset? Kui jah, siis miks see praegu praktikas ei toimi? Kui ei, siis mis võiks olla teistsugused meetmed? Kui politsei täna plagiaadijuhtumeid niikuinii ignoreerib, oleks ehk targem “valveparagrahvist”, mis muuhulgas võimaldab menetlusaluseid n-ö selekteerida, sootuks loobuda?