Jana Toom: Minu isiklik Venemaa
On tõsi, et see vastus on mõistetav vaid juhul, kui küsimust esitades mõeldigi sõna-sõnalt seda, mida küsiti. Kõige edasise järgi otsustades nii aga polnud. Meilt küsiti tegelikult midagi hoopis muud. Püüan seda mõtet alljärgnevalt selgitada.
Demokraatia standardid
Mis te arvate, kui paljud küsitletud (kui mitte protsentides, siis vähemalt arvuliselt) teavad, et ajal, mil näiteks prantsuse õigus kuulub romaani-germaani õigussüsteemi, mis sai alguse rooma õigusest, on Ameerika Ühendriikide õigussüsteem pärit inglise õigusest ning kuulub nn common law’ süsteemi? Ja et ühinenud Euroopa loomise üks kõige keerulisemaid aspekte on asjaolu, et ühenimelised institutsioonid täidavad eri õigussüsteemi kuuluvates riikides äärmiselt erinevaid ülesandeid? Et, lühidalt öeldes, eksisteerivad mitmesugused demokraatiavormid ja et nende standardid ei piirdu sugugi 500 küsitletud Eestimaa elaniku teadmiste summaga?
Arvan, et vastus minu eespool esitatud küsimustele on ilmselge — kui vastajate hulgas niisuguseid üksikuid tarkpäid oligi, kes seda kõike teavad, siis ei saanud neid mingil juhul olla nii palju, et nad oleksid muutnud üldpilti.
Ma olen kaugel mõttest kirjeldada „eestimaalase“ kollektiivset intelligentsitaset kui allpool arvestust olevat, kuid siililegi on selge, et kui tahetakse teavet saada näiteks bioetanooli tootmise otstarbekuse või Keenia kodusõja põhjuste kohta, siis ei otsi terve mõistusega inimene vastust „laialt avalikkuselt”.
Ja pole vaja öelda, et demokraatia küsimustes on see „lai avalikkus” kompetentsem kui näiteks viljast kütuse tootmise valdkonnas. Jaa, loomulikult, igaüks meist teab, millised eelised on mitmeparteisüsteemil üheparteisüsteemi ees. Igaüks meist on kuulnud sõna- ja usuvabadusest ning on nõus alles siis endal pead maha raiuma laskma, kui kohus on vastava otsuse teinud.
Kas mitte sellistest — ja nendega sarnanevatest — tavaettekujutustest ei moodustugi meie kõigi ettekujutus demokraatiast kui rahva võimust? Ja kui uurimuse autorid oleksid viinud läbi küsitluse teemal „Mis on demokraatia“, siis oleksid nad tõenäoliselt saanud dokumentaalse tõestuse selle kohta, et „demokraatlik“ tähendab meie postsovetlikus teadvuses ei midagi muud kui „hea, mulle meeldib“.
Kas on siis mõtet üllatuda küsitluse tulemuste üle?
Ühtset infovälja ei saa olla
Kuid, olgem avameelsed — keegi ei üllatunud. Eesti massiteabevahendite reaktsioon uurimuse tulemustele oli ootuspärane nagu tulemused isegi: jälle on põhjust kõnelda, et venelased elavad „vales” infoväljas, ja arutleda, kuidas lülitada neid võimalikult kiiremini „õigesse” ehk eesti omasse. Selle tulemuseks peaks ilmselt olema üleüldine valgustumine, ja kui kohalikud venelased liidavad oma hääled ebademokraatliku Venemaa paljastajate kooriga, hakkab Eestimaa kohal valitsema vähemasti hingeülendav õhkkond — ja täielik eestimeelsus.
On ju mingist ajast alates kõige Venemaaga seotu mittemeeldimine (pehmelt väljendudes) saanud eesti identiteedi lahutamatuks koostisosaks, sellesse identiteeti püüab riik aga kogu hingest sulatada ka kohalikke venelasi. Paraku näitab uurimus, et see on täiesti ebaõnnestunud: sõna „Venemaa” juures märgime endiselt linnukese lahtrisse „mulle meeldib”.
Seda sellepärast, et kuidas me ka ei suhtuks polkovnik Putini võimumängudesse, mida me ka ei mõtleks Venemaal elavate sugulaste kirju lugedes, see ei saa olla arutluste teemaks ei Eesti riigiga ega eesti ajakirjandusega — kuna suhted Venemaaga on igaühe jaoks meist väga isiklik, üksnes meie ja Venemaa omavaheline asi.
Eestil jääb üle rahul olla sellega — ja seda, muide, polegi nii vähe! — et vaatamata sellele, kuidas me suhtume Andrus Ansipisse või Toomas Hendrik Ilvesesse, me kaitseme Eestit, kui meile Venemaal öeldakse, et eestlased on fašistid.
Mis puutub üleüldisesse ühisesse infovälja, siis selle loomine riigis, mille kodanikud ja mittekodanikud, eestlased ja venelased kuuluvad eri õigusväljadessegi, tundub mulle utoopiline. Utoopiline muidugi siis, kui me kõneleme ikka demokraatlikust ühiskonnast.
Jutt venekeelse elanikkonna hõlmamisest eesti massimeediavahendite mõjusfääri pole minu meelest demokraatia mõistega seotud, vaid annab muuhulgas tunnistust hoopis tõsiasjast, et ühtse infovälja pooldajad suhtuvad mitte ainult vene, vaid ka isamaalisse ajakirjandusse nagu ajupesu instrumenti.
