Sellest, et Eesti õpetajaskonna keskmine vanus läheneb pensionieale, et noori pedagooge eriti juurde ei tule ja nende tungi sellele tööle pole ka tulevikus ette näha, et õpetajapalga eest ei saa rahuldavalt tagada isegi sööki ega korterisooja, rääkimata väärikast elust, on kirjutatud vaat et lõputult. Nimetatud probleemid on ühised nii eesti- kui ka venekeelsel koolil. Venekeelsele koolile saadeti aga veel üks häda kaela — üleminek eestikeelsele õppele.

Teeme ära!

Jättes siinkohal tähele panemata haridusjuhtide õilsa eesmärgi integreerida vene lapsi endisest paremini Eesti ühiskonda, pean märkima, et niigi haigele koolisüsteemile ei mõju niisugune pööre kohe üldse mitte hästi.

Kui ärahirmutatud vene aineõpetajad sõnakuulelikult ja märgatava slaavi aktsendiga raporteerivad, et nad on kõik vajalikud aineterminid juba pähe õppinud ja seega täiesti valmis riigikeeles tunde andma, siis võin ma vaid tänulikult risti ette lüüa, mõeldes, et mu vanim poeg lõpetab kooli juba tänavu. Vene kooli. Tema pääses sellest ümberkorraldusest.

Aga vaat noorem, kes pole veel aastanegi, ei pääse. Niisiis ei tule tema panek vene kooli kõne allagi, vaatamata sellele, et haridusspetsialistid on üha korrutanud, et vene laps peaks õppima vene koolis.

Veel peaaegu viimase ajani arvas ka suurem osa vene lapsevanemaid, et nende laps peaks tõepoolest eelistatavalt just vene koolis õppima. Miks „peaaegu viimase ajani”? Aga sellepärast, et vene kooli peamised plussid — heal tasemel haridus emakeeles ja koduseks saanud kultuurikeskkonnas ning rahvusliku identiteedi kujunemine — kadusid just nimelt siis. Hetkel, mil keegi „kõrgematest sfääridest” kalendrisse vaatas ning avastas, et varem planeeritud üleminekuhetkeni vene keelelt eesti keelele vene koolis on jäänud vaid tühised kaks aastat. Ja andis märku: teeme ära!

Tibla ja okupant

Vaatamata sellele, et vene keel ei kuulu kergesti õpitavate keelte hulka ja vene kirjandus ei piirdu kümne teosega õppeprogrammist, pole neile õppeaineile ainekavas kuigi palju tunniaega leitud. See-eest eesti keele ja kirjanduse õpetamise pealt ministeerium aega kokku ei hoia. Olukorraga, kus eesti keele tunde on nädalas viis ja vene keelt üksainus, ei üllata vene koolis enam kedagi.

Tõsi küll, eesti keelt rääkida ei oska lapsed paraku sellele vaatamata. Esiteks ei suuda kaugeltki kõik ametis olevad õpetajad seda keelt tegelikult õpetada, teiseks aga polegi lastel seda keelt õieti kellegagi rääkida. Milline on tulemus? Halb emakeele- ja veel halvem riigikeeleoskus. Täielik võhiklikkus nii vene kui ka eesti kirjanduses. Üldise haridustaseme langus, sest mitte keegi ei anna koolile tunde juurde, eesti keel ja kirjandus neelavad aga olemasolevaist suure osa.

Mida me siis räägime identiteedi kujundamisest, kui haridusministeeriumi ja keeleinspektsiooni ühiste pingutuste tulemus on äravintsutatud pedagoogid, kelle põhimure on kuidagi oma palgaga toime tulla ja vältida süüdistusi, et nad ei valda veel piisavalt riigikeelt.

Niisiis on esimene „Eesti venelase“ tunnus, mille keskkool lapsele sisendab, sügav alaväärsuskompleks. Siinkohal ei saa meelde tuletamata jätta ka ajalooõpikute autorite sellesuunalisi pingutusi (on ju see aine identiteedi kujunemise seisukohalt väga oluline): mitte ükski neist pole leidnud venelaste kohta öelda mitte ühtegi head sõna!

Ma ei hakka arutlema, kas need õpikud on objektiivsed. Aga, kurat võtaks, kui teile on vastumeelt Peeter I, kes Tartu linna Põhjasõja ajal sedavõrd solvas, et härra Ansipil on siiamaani klomp kurgus, siis miks ometi ei võiks pühendada eraldi peatükki näiteks kindral Judenitšile, kes muuseas ohverdas Eesti Vabariigile Vene ohvitserkonna parima osa?

Küsimus pole siinkohal ju isegi ainult ajaloolise tõe jaluleseadmises, vaid pigem selles, et meie lapsed näeksid — venelane ei ole olnud ega peagi olema selle riigi ja rahva jaoks ainult tibla või okupant.

Paraku ei tule vene kool juba praegu toime kolme peamise ülesandega, mille täitmist vanemad temalt ootaksid: heatasemelise hariduse andmine, rahvusliku identiteedi säilitamine ja korralik eesti keele õpetus. Seitsme aasta pärast, kui eesti ja vene keeles õpetatavate ainete vahekord vene gümnaasiumis on 6:4, pole seda ammugi mõtet loota.

Mis annab haridusametnikele aluse arvata, et vene lapsevanemad sellises olukorras oma lapsi eesti kooli ei saada? Ja mitte millalgi 2020. aastal, vaid juba lähitulevikus.

Tere-tere, vana kere

Arvan, et vastus on lihtne — see on oskamatus mõista käesolevat olukorda, soovimatus vaadata tõele näkku, hirm teha otsuseid. Ühesõnaga ebaprofessionaalsus.

Küsimusele, kas lähiaastatel pole ette näha vene õpilaste arvu suurenemist eesti koolides ja kas ministeerium ei karda, et mitte-eestlaste massiline eesti kooli tulek võiks õppetöö taseme alla viia (eks katsu lapsi lugema õpetada, kui kolmekümnest õpilasest kümme ei oska eesti keeles suurt midagi enamat öelda kui „tere-tere, vana kere“), sain vastuse, et ärevuseks pole põhjust. Et mitte-eestlaste osakaal eesti koolides on viimastel aastatel püsinud kolme protsendi peal ja selle tõusu pole ette näha.

Paraku räägivad Tallinna andmed teist keelt — 27 648 pealinna eesti koolide õpilastest 1876 (6,8%!) on muu-(loe: vene-)keelsed, kusjuures Lasnamäel on see protsent juba 18,8. Ja see on alles algus.

Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse kohaselt on kool kohustatud neile õpilastele, kelle jaoks selle kooli õppekeel pole emakeel, looma võimalused oma emakeele- ja kultuuri õppeks ning rahvusliku identiteedi säilitamiseks. Nende tingimuste loomise kord on ära toodud valitsuse määruses, mis rõhutab, et kui kümne teiskeelse lapse vanemad teevad avalduse, siis peab kool tagama nende lastele fakultatiivsed emakeele ja rahvuskultuuri tunnid — mitte vähem kui kaks korda nädalas. Mitte kuigivõrd vähem kui praegu vene koolis.

Vähe sellest — kui õpilase emakeelt (aga emakeeleks peetakse määruses keelt, milles laps suhtleb kodus vähemalt ühega vanematest) õpitakse selles koolis kui teist võõrkeelt, siis on kool kohustatud looma tingimused, et seda saaks õppida ka esimese võõrkeelena.

Vastust küsimusele, kui paljud eesti koolid täidavad seda valitsuse määrust, mul haridusministeeriumist saada ei õnnestunud. Tõenäoliselt ei ole vene lapsevanemad kursiski, et selline võimalus on, koolid aga, kus on niigi rahalise toimetulekuga raskusi, ei kiirusta seda reklaamima.

Kõik, mis mul õnnestus ministeeriumist teada saada, oli see, et Sillamäe ukraina kultuuriselts Vodograi tegevat koolidega ukraina kultuuri õpetamise osas aktiivset koostööd. Aga, vabandust, seaduses ei räägita ju kunstilisest isetegevusest ega pühapäevakoolist, vaid täisväärtuslikest tundidest, mille läbiviimist vanematel on õigus nõuda! Ilmselgelt ei ole päev, kus nad seda nõudma hakkavadki, enam mägede taga.

Final coundown

Kui vene lapsele eesti koolis siiski mingil määral õpetatakse vene keelt ja kultuuri, aga eesti keele ja kultuuri õpetuse saab ta seal n-ö algallikast, mitte kelleltki Maria Ivanovnalt, kes isegi eesti keele eksami raskustega ära tegi, siis mis veel peaks vene lapsevanemat vene kooli kasuks otsustama panema?

Seda enam, et ei ole selge, kas ja millisena on vene kool alles veel 12 aasta pärast, kui tänavused kooliminejad lõputunnistuse peaksid saama.

Loomulikult on siinjuures selge seegi, et lapsevanemad, kes tõsiselt muretsevad selle pärast, et nende järeltulijad kasvaksid vene kultuurikeskkonnas orienteeruvateks inimesteks, peavad kõvasti lisatööd tegema, et nende eesti koolis õppivad lapsed loeksid ka vene kirjandust, kirjutaksid vene keeles õigesti ja oskaksid hinnata oma rahvuse kultuuripärandit.

Tõsi on aga seegi, et perekonna toetuseta ei suuda ükski kool inimest kultuurseks kasvatada, käigu seal õpetus mis keeles iganes. Kas meie keskel on palju inimesi, kes tegelikult oma venelaseks olemist väärtustavad? Kardan, et just eesti kool saab lähiaastatel kohaks, mis annab minu küsimusele vastuse.

Kas haridusministeerium on eesootavaks eksperimendiks valmis? Kaugeltki mitte. Aga koolid? Veel vähem. Kas eestlased on selleks valmis? Ilmselgelt mitte.

Kas on võimalik kuidagi vältida vene laste massilist siirdumist eesti kooli? Tingimustes, kuhu vene kool praeguseks sunnitud on, kindlasti mitte. Seda kinnitab ka naabermaa Läti kogemus, kus vene koolides aasta tagasi alanud osaline üleminek läti keelele tõi juba kaasa vene laste arvu hüppelise tõusu läti koolides.

Tulevik teeb ärevaks, optimismiks pole põhjust.

Autor on Tallinna linnapea juures tegutseva rahvusvähemuste probleemide konsultatiivnõukogu liige, vene ajakirjanik. Mõned aastad töötanud nädalalehe Den za Dnjom peatoimetajana, seejärel nädalalehe Vesti Nedeli peatoimetajana. Praegu lapsepuhkusel. (Toim.)