Kuna siin pole ruumi selle küsimuse sügavamaks lahkamiseks, püüan hr. Aaviksoo teemapüstitust kitsendades (st jättes arutelu alt välja näiteks videokunsti) visandada mõned tahud, mis puudutavad võimalikku filmiharidust.

Hr. Aaviksoo leiab, et tänapäeva maailma infovahetus käib suures osas väljaspool trükitud tekste, põhjendades nii justkui lugemuse vähenemist. Kuid üks võimalus lisada filmikunst õppematerjalidesse võib käia just kirjanduse kaudu ja kirjanduse kõrval. Miks? Sest suur osa filmikunstist põhineb ”trükitud tekstidel”. Seda kahes mõttes.

Filmi aluseks on kirjalik tekst – stsenaarium. Teiseks – suur osa filmikunstist põhineb just mugandatud stsenaariumidel, kus film on saanud algtõuke mõnelt kirjandusteoselt. Tõuge võib olla otsesem (näiteks ”Kevade”) või kaudsem (näiteks ”Viimne reliikvia”), kuid suurt osa filmikunstist läbib sügav seotus kirjasõnaga, sõltuvus kirjalikust pärandist.

Sellist seotust oleks võimalik kasutada ka õppemetoodikas ja -materjalides, kõrvutades mõnda klassikalist kirjandusteost ja selle visuaalset adaptatsiooni. Võrreldes romaane ja nende põhjal tehtud filme (või mitmeid erinevaid filmiversioone) saab õpilastega arutada mitte ainult loo sisuliste küsimuste erinevaid mõistmisi või lahendusi, vaid ka loojutustamise erinevaid võimalusi. Sedasi annaks mõtestada nii lugusid kui loojutustamist.

Tekib ka küsimus, kas filmikunst on kaasaegsem loojutustamisvorm kui ilukirjandus. Pigem on nii, et filmikunst on tunduvalt noorem loojutustamisviis, mis on aga sellest hoolimata teinud läbi suure arengu ning moodsuse argumendi kasutamine antud kontekstis poleks päris veenev.

Kui kaaluda võimalust, et juba näiteks gümnaasiumis võiks anda väikse ülevaate filmikunsti ajaloost, siis usun, et paljudele õpilastele võib olla juba Tarkovski või Bergmani loomingu vaatamine sama tülikas ülesanne kui Dostojevski lugemine. On täiesti hämmastav, kui palju on aastakümnetega meie elutempod muutunud – Tarkovski filmide rahulik rütm, kus paljudes stseenides asetatakse rõhk maalikunsti meenutavale kaadrikompositsioonile ja atmosfäärile, võib kaasaegse popkornkino vaatajale tunduda piinavalt aeglane. Nii et minu meelest ei saa meediumi moodsus olla argument.

Tõsi, keerulist filmi on kergem õppematerjalina kasutada kui samalaadset kirjandusteost. Esiteks kulub filmi vaatamisele vähem aega kui raamatu lugemisele – kaaludes kogu omandatava hariduse mahtu, ei saa ökonoomsuse argumenti kahe silma vahele jätta.

Teiseks saab filmi vaadata üheskoos, klassiruumis, tunni ajal ja seeläbi vahetult kogemusi vahetada. Tõsi, ka kirjandusteost saab kollektiivselt kogeda – näiteks nii, et õpetaja loeb mõne käsitletava teose (mõne katkendi) ette. Mulle isiklikult tundub, et tunni ajal ettelugemine on suure potentsiaaliga praktika. Selle kohta võib lugeda Daniel Pennaci innustavaid kirjeldusi raamatust ”Nagu romaan” (Varrak, 2010. Tlk Anti Saar).

Hr. Aaviksool on kindlasti õigus, et maailmas on palju filme, millel on märgiline tähendus ning et filmikunsti tähtsus kasvab. Kuid nagu juba öeldud, märgiliste filmide vaatamist annab ühendada loomingulise lähenemisega kirjanduse õpetamisele. Sellist paralleelset ja võrdlevat õppimist võimaldavad mitmed filmiklassikasse kuuluvad teosed.

Võtkem see sama Tarkovski – kõigepealt võib lugeda Stanisław Lemi klassikalist romaani ”Solaris” ja siis vaadata Tarkovski filmiversiooni. Näiteks Michelangelo Antonioni ”Blow-up” on saanud inspiratsiooni Julio Cortázari novellist ”Saatana ila”.

Samamoodi on võimalik eesti kirjanduse ja kinokunsti paralleelne õppimine – siin saab kasutada Lutsu, Tammsaare, Vilde, Traadi, Undi jt loomingut ja nende loodud klassikaliste kirjandusteoste teada-tuntud adaptatsioone.

Siinkohal aga peaks kaasama arutellu möödapääsmatult olulised nüansid: õpetajad (kellest nii mõnedki ehk on juba eelöeldut rakendanud), õppekavad (valikkursus?) jne.