Jako Salla: Noorte kuritegevus – normaalne nähtus?
Kas see, kes juba lapsena kuritegude sooritamisega algust teeb, jätkab veel hullema retsina tulevikus?
Alustades viimasest küsimusest, on vastus „jah“ ja „ei“. On fakt, et suur hulk korduvkurjategijatest paneb esimese süüteo toime juba noorukina. Statistikast selgub ka, et kolmest politsei poolt avastatud kuriteost on vähemalt üks toime pandud 14-26-aastaste inimeste poolt.
Samas on teada tõsiasi, et valdava enamiku puhul on seaduserikkumised noorukieas juhuslikud. Ühiskonna normidega vastuolus olev käitumine jääb nende puhul lapsepõlve maha ning iga täisealisena elatud aasta vähendab korduvrikkumiste riski. Leitakse isegi, et teinekord aitab hälbiv käitumine noortel täiskasvanuks saada: ühe puhul avaldub see lihtsalt puberteediea mässumeelsuses, kuid on ka neid, kes proovivad poest komminäppamist või ärandavad autosid.
Kuigi võib ju soovida, et noored mõnuainetega kokku ei puutuks ning suhtumine nendesse oleks üheselt hukkamõistev, on fakt, et alkohol, tubakas ning narkootikumid on nii Eesti kui teiste maade noorte jaoks olulisteks tähisteks täiskasvanuks saamisel.
Eesti politsei registreerib tuhandeid väärtegusid, mis puudutavad noorte suitsetamist, alkoholi tarvitamist või liiklusrikkumisi nagu vales kohas sõidutee ületamine. Kuna enamiku rikkumiste puhul sõltub nende arvukus eelkõige kontrolli aktiivsusest, siis on raske öelda, kas neid on liiga palju või liiga vähe, kas trend on kasvav või kahanev. Küll on aga kindel, et alati leidub neid, kelle jaoks on kasvõi üks selline rikkumine liiga palju ning tähistab lõpu algust ehk noore pöördumatut suunda kuritegelikul teel. Arengulises mõttes võib aga tegu olla alguse lõpuga ehk lihtsalt ühest eluetapist teise üleminekul tekkinud raskustega.
Alaealiste soov olla keegi, kes veel juriidilises mõttes ei olda, on viimastel aastatel väljendunud selgelt ka kuritegude arvus. Märgatavalt on kasvanud alla 18-aastaste noorte arv, kes on proovinud ööklubidesse sisse saada võõra dokumendi abil. Kuigi selline tegu võib tuua kaasa kriminaalkaristuse ning koos sellega seaduse järgi isegi kuni 5-aastase vangistuse, lähevad asjad nii kaugele vaid väga harvadel juhtudel. Ühelt poolt on seadusandja andnud selgelt mõista, et alaealiste puhul ei tohi olla eesmärgiks karistamine vaid kasvatuslikud ning ennetavad eesmärgid. Teiselt poolt järgib seda põhimõtet ka prokuratuuri ja kohtu praktika alaealistega tegelemisel.
Võrreldes täisealistega leebem ning kasvatusele orienteeritud karistuspraktika väljendub näiteks alaealiste vangide arvus. Eelmise aasta lõpukuudel oli vanglas karistust kandmas 19 alla 18-aastast noort: 18 poissi ja üks tüdruk. Tüdruk kandis karistust narkokuriteo eest. Kaheksa poissi olid toime pannud varavastaseid kuritegusid, neli vägivallakuritegusid ja kuus poissi nii varavastaseid kui ka vägivallakuritegusid eest. 2007. aasta lõpus oli vangis karistust kandvaid alaealisi enam kui kaks korda rohkem.
Selleks, et enne täisealiseks saamist vangi sattuda, ei piisa enamasti ühe kuriteo toimepanemisest, välja arvatud juhul, kui see kuritegu on väga raske, näiteks tapmine. Vabadus võetakse vaid neilt, kes on kuritegusid pannud toime ka varem ning kelle puhul pole muudest mõjutusvahenditest piisanud.
Kui kuritegelik käitumine muutub juba osaks inimese igapäevaelust ning uute rikkumiste toimepanemist ei suuda takistada ei enesekontroll, pere ega ka kool, siis muutub kohtu jaoks kasvatuslike aspektide asemel olulisemaks teiste inimeste kaitsmine. Positiivset kasvatuslikku mõju vangistusel valdaval enamikul juhtudel ei ole, pigem süvendab see tegurite mõju, mis kuritegelikku käitumist soosivad.
Vangistuse kõrval on kohtul ka teisi alternatiive alates rahalisest karistusest kuni üldkasuliku tööni, kuid tegelikult ei jõua suur osa noori üldse kohtusse.
Noorte puhul on enamlevinud kuritegudeks vargused ning erinevad vägivallakuriteod, nii meil kui mujal kiputakse ärandama ka vanu autosid ning tungima tühjadesse hoonetesse. Kui selline rikkumine on alaealisel esmakordne, siis on suur tõenäosus, et prokurör otsustab saata asja lahendamiseks alaealiste komisjonile, mille ülesanne on aidata noort ning püüda leida mõjutusvahendid, mis toetaks normidekohast käitumist ning noor ei kahjustaks ei ennast ega teisi. Lisaks alaealiste komisjoni saatmisele on võimalik ka menetluse lõpetamine erinevate kohustuste täitmise tingimustel (nt üldkasu töö sooritamine) ning kannatanuga leppimise korral.
Kokkuvõttes on Eesti noorte käitumisraskused sarnased muudele maadele. Mõnevõrra suuremad riskid on seotud ehk alkoholi tarbimisega, mille tase on Eestis ka täisealiste puhul väga kõrge. Samas pole meil võrreldes Lääne-Euroopa riikidega samaväärseid probleeme vägivaldsete ja muul viisil antisotsiaalsete noortegruppidega. Kui noorte probleemidega piisavalt tegeletakse, on lootust, et see nii ka jääb.
Jako Salla artiklit „Noorte kuritegevus ja kuritegevuse kontroll“ saab lugeda noorte eluolu analüüsivast kogumikust „Noortemonitor 2009“, mille esmaesitlus toimub 3. juunil 2010 Tallinnas Meriton Grand Conference&Spa Hotellis (Paldiski mnt. 4) kella 13:00 – 16:00ni.
„Noortemonitor 2009“ on valminud Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ raames.
