Jakko Väli: Poliitkaksikud Laar ja Savisaar
Laar ja Savisaar on läbi kahekümne aasta olnud tigedad konkurendid ja kumbki pole kokku hoidnud teise suunas sapi pritsimisega, kuid ometi on neis ka palju ühist. Eriti viimasel ajal.
Savisaare üleminekuaja valitsus aastatel 1990-1992 koosnes spetsialistidest. Parimad nende hulgast olid Raivo Vare, Jüri Raidla, Jaak Leimann, Tiit Vähi, Siiri Oviir, Olev Laanjärv, Lennart Meri ja Endel Lippmaa.
Laari esimene valitsus oli segu spetsialistidest, diletantidest ja väliseestlastest. Teravamad pliiatsid karbis olid Jüri Luik, Toomas Vilosius, Marju Lauristin, Toomas Sildmäe ja Andres Tarand.
Absoluutne lihvimata teemant kogu selles eklektikas oli muidugi justiitsminister Kaido Kama. Mees, kellele tuleks minu arvates püstitada ausammas pealkirjaga "Ainuke aus ja aateline poliitik taasiseseisvunud Eestis". Talent ja haruldus parlamentaarse väikeriigi poliitporis.
Peaministritena valitsesid nii Laar kui Savisaar üsna samas võtmes. Tagatoad olid mõlemal mehel, kuid lähtuvalt valitsuse koosseisust ei suutnud Savisaar ennast kehtestada sel moel nagu seda tegi Laar.
Juhtida riiki Milton Friedmani raamatus näpuga rida ajades ja minna parlamendi ette jutuga likviidsuse likvideerimisest – seda ei julge igaüks! Kui kogemused puuduvad, siis on suurte plaanide teostamisel vead täiesti enesestmõistetavad. Igatahes tuleb Laarile anda au, et ta julges vastu võtta valusaid otsuseid, mis toonases kontekstis olid hädavajalikud.
Teed nendele otsustele aga oli sillutanud Laarile nii Savisaare kui Vähi valitsus. Muide – ma olen siiani arvamusel, et Eesti Vabariigi parim peaminister läbi aegade on olnud Tiit Vähi.
Mis praegusesse peaministrisse puutub, siis ilmselt suudaks dresseeritud ahv ka sellel toolil samamoodi hakkama saada. Kuid tuleb au anda Reformierakonna poliittehnoloogidele, kelle töö tulemusena Ansip peaministrina püsib. Tubli töö rumala rahva suunamisel helgesse tulevikku!
Laari ja Savisaare ühine joon on see, et võimu nimel on nad valmis Reformierakonnale andma mida iganes. Või siis olema vait ja tolereerima selle stagnatsioonierakonnaks muutunud poliitlohe prioriteete. Vaikides.
Laari ja Savisaart seob ka püüd istutada võimuaparaati võimalikult palju oma inimesi ja luua maksumaksja rahaga uusi ametikohti sõprade-tuttavate jaoks. Eesti eriteenistused ja paar ministeeriumi on valdavalt mehitatud ühe üliõpilasseltsi liikmetega.
Ka Savisaarel on vajalikud kontaktid siiani jõustruktuurides säilinud, kuid kõigest infokanalitena, ei enamat.
Kui Isamaaliit tuleks Tallinnas võimule, siis nad kindlasti ei sulgeks Tallinna Televisiooni (ei sulgeks seda ka Reformierakond). Nad lihtsalt maskeeriksid selle eetrisse jätmise demagoogiaga. Ja palgalised lasteaedade kaitsjad (kel endal lapsi pole) lõpetaksid oma tegevuse, sest küsimus pole mitte lasteaedades, vaid võimus...
Nii Laar kui Savisaar on üle elanud kõik erakondade pooldumised ja liitumised, jäädes nendel kriitilistel aegadel kindlalt tüüri juurde. Mehi ühendab ka see, et nad ei suhtle avalikkusega, kui ilmnevad mingi probleemid erakonnas või koalitsioonis. Erinevus on vaid selles, et ajakirjanike poolt täbarasse seisu panduna kukub Mart Laar lihtsalt valetama, samas kui Savisaar hakkab demagoogitsema ja hämama (nn Tõekomisjoni näide). Demagoogias on need poliitgerondid nagu kaks tilka vett!
Muideks kui Savisaar kasvataks habeme, siis oleks neid kahte ka väliselt üsna raske eristada...
Juulis 2011 on nii Laar kui Savisaar seisus, kus nende erakonnad käärivad. Ja esmakordselt ajaloos on mõlemal põhjust tunda ennast ebakindlalt. Savisaar ei suuda enam kontrollida linnavalitsust ega ole ilmselt teadlik, kust tegelik hoop tuleb. Laar aga on küll vormiliselt erakonna esimees, kuid sisuliselt on üks poistebänd Savisaare võtteid kasutades (bussidega inimeste hääletamisele viimine jne) saavutanud kontrolli Isamaaliidu üle. Savisaare langus algas sellest, kui Vilja pakkis Hundisilmal oma asjad ja lahkus.
Laari langemine algas Res Publica-nimelise viiruse süstimisega Isamaaliidu organismi.
Savisaar on väsinud ja vanaks jäänud. Tema lähikonda on jäänud vaid Klandorf ja koomiline kamp karjeriste. Selleks, et erakond püsima jääks, on vaja uut liidrit. Kui juht suudetakse vahetada augustis, säilib võimalus 2015. aastal Toompea koalitsiooni moodustamisest osa võtta. Ka auesimehe rollis tooks Savisaar 2013. aasta kohalikel valimistel hääled koju. Vastasel juhul kaotab Keskerakond kõik.
Laari puhul aga on küsimusi palju rohkem. Lasta ennast valida erakonna esimeheks, tulla tagasi sisepoliitikasse ministritooli vastu võttes ja sattuda siis uustulnukate kätte pantvangi – kas ka Laar on väsinud ja vanaks jäänud? Suurmõmmikust on seda raske uskuda!?
Kaks vägevat mastimändi troonivad jätkuvalt keset lagendikku, kuid kirveste ja saagidega tegelased on lagendikule juba üsna ligidal...
