Jakko Väli: Kiri peaministrile
Kuid...
Alates Siim Kallase vahetamisest Andrus Ansipiga on oravatel intelligentsus asendunud primitivismiga ja omaette eesmärgiks on muutunud võimul olemine iga hinna eest. Euro tulekuga on kumm tühi ja ideed otsas. Peale põhikonkurendi ründamise pole mitte ideepoegagi.
Reformierakond on viimasel ajal paistnud silma oma erakordse küünilisusega. Valimised on tulemas ja poliitikutel tuleks nagu eriti hoolega sõnu seada, kuid eks neid uinuta avaliku arvamuse küsitlused, mis lubavad mäekõrgust valimisvõitu ja kindlat jätkamist nii Stenbocki majas kui Toompea lossis.
Valimiste kontekstis mõjuvad Ansipi, Ligi ja Pevkuri viimase aja avaldused pehmelt öeldes pentsikutena.
Töötus ei olegi justkui tõsiseltvõetav probleem, kümned tuhanded nn majanduspõgenikud peavadki välismaale põgenema ja kriisi alguses antud lubadused teatud maksutõusude ajutisest iseloomust on otse loomulikult unustatud. Omavalitsused vaadaku ise kuidas hakkama saavad.
Makromajanduslikud näitajad on A ja O. Tegelikkus numbrite taga pole oluline.
Võttes arvesse asjaolu, et Reformierakond ei ole kogu kriisi jooksul astunud mitte ühtegi tõsiseltvõetavat sammu umbes miljoni eestimaalase elujärje stabiliseerimiseks kriisi tingimustes, on selline verbaalne kõhulahtisus kummastav kõikidele peale reformierakondlaste endi.
Mitte ühtegi lahendust kriisist väljumiseks oravate poolt ei pakuta. Ja kui küsid lahendust, siis oled kindlasti Savisaare käsilane ja Kremli agent. Demagoogia ruulib täiega!
Kuidas üldse on selline rahvaga suhtlemise viis võimalik riigis, mis peab ennast euroopalike väärtuste kandjaks? Kas üldse on demokraatia võimalik olukorras, kus opositsioon on ühel või teisel põhjusel hävitatud?
Mul oleks mehele, kes ütles kunagi, et keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule, paar küsimust (lähtudes lausest: „Võid kindel olla“). Palun vabandust, kui neis on pisut demagoogiat, kuid see lähtub vaid peaministri partei algdemagoogiast. Niisiis.
Lugupeetud peaminister Andrus Ansip:
1. Kas võin kindel olla, et aastal 2013, kui eurorahad kokku kuivavad, tabab Eesti riiki uus kriis?
2. Kas võin kindel olla, et töötute noorte osakaal tõuseb järgneva nelja aasta jooksul tänaselt 30 protsendilt 50 protsendini? Oskate ehk hinnata seda „saavutust“ pikemas perspektiivis?
3. Kas võin kindel olla, et parteiliste ametikohtade kaotamise kartuses ei teostata haldusreformi ja 50 protsenti Eestimaast jääbki igavesti ääremaa staatusesse?
4. Kas võin kindel olla, et 60 protsenti sotsiaaltoetustest makstakse jätkuvalt emapalgaks ja tegelikud abivajajad jäävad ka edaspidi toetuseta või saavad sente?
5. Kas võin kindel olla, et suurfirmad saavad lisaks senistele kümnetele miljarditele ka edaspidi raha maksuvabalt riigist välja viia?
6. Kas võin kindel olla, et teatud summa ja sidemeeste olemasolul saab ka edaspidi osta vajaliku seaduseelnõu võimupartei esindajatelt ja erakondlik „must raha“ jääb väljaspoole prokuratuuri huvisfääri?
7. Kas võin kindel olla, et ka tulevikus jääb minu valimistel antud hääl omasoodu rändama parteide poolt paika pandud valimisseaduse kõverpeeglis?
8. Kas võin kindel olla, et Eesti Energia läheb ühel hetkel koos õlitööstuse ja tütarfirmadega täielikult Reformierakonna kontrolli alla?
9. Kas võin kindel olla, et võimuvertikaali tugevdamine jätkub ja valdavalt võõrtöölistest koosneva Eesti Vabariigi ette pannake tulevikus küsimus Andrus Ansipi nimetamisest riigivanemaks?
10. Kas võin kindel olla, et IRL-i kaubamärk kuulub likvideerimisele ja läbipõlenud Res Publica poistebänd võetakse in corpore Reformi liikmeteks või on neile ette nähtud eristaatus Reformierakonna haruna?
PS. Olen siiani alati valinud Reformierakonna kandidaate, sest pole kunagi toetanud keskerakondlikku astmelise tulumaksu mantrat. Seekord aga tuleb tutvuda vist üksikkandidaadiga või otustada sotside kasuks. Kahju iseenesest. Meil oleks jätkuvalt vaja Siim Kallast!
Autor oli Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavolikogu nõunik 1996-1999.
