Jakko Väli: IRL kui mugavuserakond, mis loodud diktatuuri toetama

Reformierakonna riigis on domineerima pääsenud Ansip ja Ligi, kes möllavad mõõdutundetult, nautides oma suhtelist suurust ja ootamatult sülle langenud võimutäiust.

Eesti riigis pole täna enam kedagi, kes sõna "reform" kasutava stagnatsioonipartei edevuse laata piirata suudaks, oskaks või tahaks. Ajalugu kordub spiraalina - ei suutnud ka esimese Vabariigi ajal keegi vastu seista Pätsi diktatuurile. Diktaator sünnitas toona Isamaaliidu ja tappis demokraatia ehk teised erakonnad. Niipalju siis sissejuhatavalt ajaloost.

Jalutades või joostes Kadrioru pargis ja presidendi lossi ümbruses, soovin mõttes ilusat igavikku Lennart Merile. Arnold Rüütli eksnõunikuna olen küll omal nahal tunda saanud Meri meetodeid konkurendi maa sisse tampimisel, kuid avalikkuse jaoks jääb Meri siiski riigimeheks ja nii ongi hea. Kehtib ju teatud reservatsioonidega sama mõiste ka Rüütli kohta.

Kuid me ei tea täna veel, kuhu lahterdub tulevikus president Ilves. Kas jääb ta ajalukku pelgalt Evelin Ilvese abikaasana? Jääb ta ajalukku kahekeelse moraalitsejana? On üsna üheselt selge, et Eestimaa inimeste jaoks ei küündi Ilves ei Meri ega Rüütli tasemeni. Ta lihtsalt on selline mugavuspresident, kes loobus relvajõudude ülemjuhataja ametikohast, keda teiseks ametiajaks ei esitanud mitte koduerakond, vaid riiki valitsev võimuerakond, ja kes ärkab avalikkuse jaoks siis, kui Stenbocki majast saabub vastav signaal.

Oma olemuselt sümpaatne intellektuaal on ennast ise oma eluvõõra suhtumise ja osalt ka mugavuse tõttu muutnud siseriiklikult Ansipi varjuks. Ja mis saakski kunagisel karjäärikommunistil olla selle vastu, kui temast tunduvalt intelligentsem, suurema potentsiaali ja võrratult laiema haardega intellektuaal ise tema tasemele laskub?! Meri nõudis valitsuselt tegusid. Ilves lepib sellega, mida Stenbockis tehakse. Ja tuletagem meelde, mida Ilves Wikileaksi failides Ansipist tegelikult arvas...

Meri ega Rüütel poleks mitte iialgi leppinud enda poolt ametisse nimetatud peaministri diktaadiga. Neil oli autunne, väärikus ja arusaam subordinatsioonist. Ilves aga on hävitanud oma sisepoliitilise passiivsusega Vabariigi Presidendi autoriteedi ning enesele märkamatult sillutab teed Ansipile kui tulevasele riigivanemale ja Reformierakonnale kui tulevasele ainuparteile. Eesti ühiskond omakorda hakkab juba unustama, et lisaks presidendile ja Reformierakonnale on Eesti riigis veel üks poliitiline organisatsioon, kes jagab koos Reformierakonnaga vastutust viimaste aastate ühiskonna vaesumise, mandumise ja terava lõhestamise eest.

Isamaaliidul on kanda ajalooline taak

Isamaaliit loodi aastal 1935 toonase siseministri ja propagandatalituse juhi eestvõttel. Uue moodustise ainus eesmärk oli markeerida Pätsi diktatuuri ja luua muljet demokraatiast. Kõik teised erakonnad keelustati.

Saatuse irooniana seob Pätsi ja Putinit nii mõnigi diktaatoritele omane detail. Kui Aleksander Litvinenko tapeti Londonis polooniumi kasutades, siis vabadussõjalaste juht Artur Sirk mõrvati Luksemburgi hotellis arseeniumi kasutades.

Tahaks siinkohal loota, et Pätsi hakkas vaevama südametunnistus ning tänu sellele vabastas ta kõik vabadussõjalased vanglast üsna pea peale nende juhi mõrvamist.

Pätsi taskuparteist Isamaaliidust ei võrsunud esimese vabariigi ajal mitte ühtegi riigimeest, küll aga tuleb Esimese Vabariigi ajast lugeda riigimeesteks nii Jaan Poskat, Jaan Tõnissoni kui Johann Pitkat. Mehed, kes olid tegijad juba tsaaririigis, ja kes rakendasid kogu oma jõu ning teadmised iseseisva riigi taastamisse. Teise Vabariigi algusajast võib samasuguse kuldse inimese võrdkujuna tuua suursaadik Vaino Väljase.

Artur Sirgist rääkides, siis tema oli lihtsalt märter, kelle surm tagas Pätsile mõnusa diktatuuri. Eestlased mõrvasid omasid, et võõrad saaksid lõppkokkuvõttes tulla ja riigi üle võtta. Saatuse iroonia, kas pole?!

Kaasaega naastes ei ole mul ühtegi fakti selle kohta, et Keskerakonda oleks finantseeritud Putini rahadest, kuid samas on põhjendatud kahtlus, et Raudse ja Stelmachi käest läbi käinud vene mafioosnikute raha võis jõuda osaliselt ka IRL-i kassasse. Kui Kapo viitsiks uurida, siis millised asjaolud võiks selguda IRL-i peakorteri müügitehingu juures?

Ajalukku tagasi minnes: Esimese Vabariigi ajal kauplesime bolševike verise kullaga, võtsime vastu agenditasu ning paralleelselt rääkisime vastupanust, iseolemisest, uhkusest ja aadetest...

Aaviksoo on IRL-i ainuke garant ja lootus

Kui esimese vabariigi ajal loodi I(R)L diktaatori tegevust õigustava kehana, siis täna katab see ustav kaasvõitleja riigis reaalset ainuvõimu omava Reformierakonna tegevust ja fopaasid. Ken-Marti Vaher siseministrina paistab silma sisejulgeoleku taandarendamisega ja tühja tünnina kõmisev kaitseminister Reinsalu on enamiku kõrgemate ohvitseride silmis saavutanud absoluutse naljanumbri staatuse.

Mida tühisemad ja asjatundmatumad on IRL-i ministrid, seda rohkem nad kinnistavad Reformierakonna diktatuuri siin riigis. Reformierakond on ühtpidi imetlemist väärt, sest nad oskavad oma võimu tsementeerida. Kuid me ei tohi unustada, et ühe partei võimu tsementeerimist teeb kaasa ja kiidab heaks ka IRL! Ehk siis – taas kord toetab Isamaaliit diktatuuri.

Ilma oma ustava koalitsioonialluvata (partnerina on Reformiga koalitsioonis suutnud käituda vaid Keskerakond!) ei saaks ei Ligi ega Ansip nii vabalt ignoreerida rahva enamust ega parlamenti. Neil tuleks rohkem arvestada valijate arvamusega ja Riigikogu saal poleks pelgalt kummitempel.

Mart Laar oli ainus, kes suutis kabinetiistungil Ansipile vastu vaielda. Tänased noored karjeristidest ministrid on rohkem mures isikliku positsiooni säilimise pärast kui oma haldusala arengust. Õnneks on kaitseväge juhtiv kindral Terras ka diplomaadina vägagi tasemel ja seetõttu ma kaitseväe pärast liialt ei muretseks.

Siseministeeriumis seevastu on olukord tunduvalt keerulisem. Politseiametit juhib mees, kes seda ametit reaalselt juhtida ei tohiks ning kes on juba ammu ületanud oma ebakompetentsuse taseme. Kuid samas teeb Raivo Küüdi rohkearvuline õukond loomulikult kõik selleks, et peadirektor veel kauaks juhti mängima jääks ja neile aastateks mugava elu kindlustaks.

Päästeametit ei juhigi õieti keegi. Ja Vaher ministrina on valmis hävitama jõuametkondade juured ning laskma koos sunniviisilise kolimisega klosetist kogu täiega alla selle kõrge taseme, mida Sisekaitseakadeemia (tänu rektorite Männiku ja Taburi heale tööle!) on saavutanud. Sügav kummardus tänavatel patrullivatele reapolitseinikele ja uurijatele, kes nirust palgast, suurenevast töökoormusest ja järjest kasvast ülemuste hulgast hoolimata on tasemel! Veel...

Ainus IRLi minister, kes mõtleb tulevikule ja teab, mida ta teeb, on Jaak Aaviksoo.

Pikk rektor võiks olla ka järgmine kandidaat Vabariigi presidendi kohale. Kuid kuna Isamaaliit on loodud diktatuuri toetuseks, mitte iseseisva poliitika ajamiseks, siis vaevalt teda sellele kohale esitatakse.

Ahjaa, Riigikogu maine totaalses hävingus on üsna üheselt süüdi pikaaegne spiiker Ene Ergma. Just Ergma on toetanud parlamendi ees ülbitsevat täitevvõimu juhti Andrus Ansipit, pole kaitsnud oma kolleege, kui vaja, või siis laitnud, kui majoneesiga liialdatud. Ergma sobib otsustusvõimetu ning halli persoonina üldise I(R)Li kuvandiga.

Esimese Vabariigi ajal diktaatori toetamiseks loodud partei aitab ka Teise Vabariigi ajal sünnitada uut diktaatorit. Iseseisvusest või iseseisvast otsustusvõimest ei saa I(R)li puhul rääkida isegi mitte väga üldises võtmes. Kas Päts või Ansip, sellel polegi nende jaoks suurt vahet. Kuulekus tugevamale, jõhker populism (kodukulud alla!) ja võimul püsimine iga hinna eest on see, mis loeb.