Vastikud reitinguagentuurid ei saa sellest küll aru ja tõmbavad alla Eesti riigireitingu, kuid kogu progressiivne Eesti elanikkond loodab kogu südamest Euroopa parima rahandusministri peale. Me usume, et Jürgen Ligi suudab sundida ketserid ülejäänud Euroopast riigieelarve püha tasakaalu usku pöörama. Oleme igavesti valmis kartulikoori sööma, sest meil on demokraatia.

Kuid kogu kokkuhoidlikkuse ja kasinuse juures on siiski vaja teha veel üks pisike, kuid ülimalt vajalik väljaminek riigieelarvest meie erakondadele. Üks lilleõis vajab just praegu ja kohe riigi raha eest kastmist. Seda lillekest nimetavad koalitsioonierakonnad hellitavalt demokraatiaks.

Rikutum lugeja küsib nüüd siinkohal muidugi, et kas pole see 900 000 eurot maksumaksja raha labaselt öeldes lihtsalt riikliku maffia katuseraha suurendamine? No mis te nüüd, pahatahtlik ja riigivaenulik element! Demokraatiat on vaja ju arendada!

Demokraatiakoolitust vajaks võimurid ise

Meie võimuerakonnad ei ole siiani veel aru saanud, mida tegelikult tähendab sõna ”demokraatia”. Mis saab valijal selle vastu olla, kui poliitikud Toompeal hakkavad ennast lõpuks ometi harima? Mina näeksin küll suurima heameelega, et õnnetud poliitmarionetid väärikas riigikogu saalis ei loeks arvutist mitte minu artikleid, vaid näiteks Rooma õiguse aluseid. Мечтать не вредно, ütlevad selle peale venelased!

Paljud meie võimuritest ei tea, mis on riik, mis on riigi põhialused, millised on riigi ajaloolised valitsemisvormid ja kas teoreetiliselt võttes saab tänases Eestis üldse demokraatiast selle klassikalises tähenduses rääkida.

Tihtipeale on mul tunne, et kui näiteks mõni Reformierakonna liige kritiseerib Venemaad, siis teeb ta seda pigem hirmust, et ka Eesti valija hakkab aru saama, kui rängalt võimulolijad teda iga päev petavad ja mõnitavad. Moskva meeleavaldajate hulgas oli teiste seas ka palju miljonäre ja miljardäre. Ansipi valitsus aga on just äsja põhjalikult tülli keeranud oma kauaaegse liitlase, Tööandjate Keskliiduga. Kümned tuhanded nimesed tänavatel — see oleks meie parlamendierakondade õudusunenägu, kuid samas näitaks, et ka Eestis eksisteerib demokraatia.

Maksumaksja rahata lakkaksid erakonnad olemast

Kes need on, kes demokraatia arendamise sildi all endale riigieelarvest soovivad lisaraha pumbata?

Ideaalis peaks erakond olema demokraatliku põhikorra oluline element. Vahendaja ühiskonna ja riigi vahel. Tänased Eesti parlamendierakonnad aga paistavad silma sellega, et nad ei oma reaalset arusaama Eestimaal toimuvatest protsessidest või siis lähtuvad otsuste tegemisel vaid mingi kitsa huvigrupi nõudmistest. Rahva või rahva huvide esindamise ehk demokraatiaga seos puudub. Samas muidugi on nii Raivo Tamm, Toomas Luman, Vjatseslav Leedo kui Neinar Seli ka ju killuke rahvast…

Erakondade riiklik rahastamine praeguses vormis on viinud selleni, et liikmemaksude kogumist ei peeta enam oluliseks, kuigi see on üks parimaid indikaatoreid erakonna tegelikust olukorrast ja aktiivsete liikmete ning lihtsalt nimekirjas olevate hingede suhtest arusaamiseks. Erakonnad on riigieelarves kinni nagu puugid, kellele kunagi küll ei saa.

Paljud neist lakkaksid olemast, kui maksumaksja neid omapoolse rahasüstiga ei avitaks. Rohelised ja Rahvaliit on head näited. Seni aga kuni maksumaksja raha muudkui voolab, sajad parteistatud ametikohad riigistruktuurides ja kohalikes omavalitsustes on mõnusad ja konti ei murra… vägisi tuleb tukk peale ja silmad vajuvad kinni. On mõnus olla! Ei huvita enam ei valija ega riigi reaalne olukord. Huvitab vaid oma koht ja kalõmm parteile. See ei ole demokraatia.

DASA-d ei vastuta millegi eest

Demokraatia arendamise sildi all maksumaksja tasku kallale minnes soovivad võimuerakonnad tegelikult luua ”omadele” täiendavaid töökohti. Nii lihtne see ongi.

Meie anname neile majanduskriisi tingimustes täiendavalt 900 000 eurot ja nemad palkavad oma tuttavad ja sugulased, kes veel laokil, ”demokraatiat arendama”. Nagu ei vastuta riigikogu saadik oma valijate ees, ei vastuta ka loodavad puukühendused lühendiga DASA oma tulemuste eest ”demokraatia arendamisel”. See on lihtsalt maha visatud raha. Maksumaksja raha raiskamine majanduskriisi olukorras erakondliku kasu saamise eesmärgil. Demokraatiaga seos puudub.

Tänane Eesti on jõudnud sellisesse demokraatia vormi, kus isegi võimuerakonna liige tunnistab telesaates, et tõepoolest — valitsus käsutab parlamenti. Ja nagu me teame, peaminister Ansipi jätab külmaks see, mis tegelikult Eestis toimub. Tema käitumine nüüd küll demokraadile omane ei ole. Pigem selline Vladimir Vladimirovitši euroopalik versioon näilise demokraatia keskkonnas.

Andke see raha parem tuvikasvatuseks

Mäletan, kuidas meie sotsiaalsfääri põlgav sotsiaalminister käis enda suure töövõiduna välja riigieelarvesse kirja saanud 150 000 eurot maale tööle minevate perearstide toetuseks. Summa on tilluke, kuid vähemalt on algust tehtud. Kui see meede tõepoolest kas või ühe noore perarsti aitab mõnda maakohta juurde tekitada, siis võtan Pehvkuri ees mütsi maha! Kuid mida annab või milliseid protsesse reaalselt aitab tekitada ahnete, ülbete ja riigijuhtimises saamatute parlamendiparteide nuumamine täiendava 900 000 euroga?

Meil on juba olemas maksumaksjale päris kalliks maksma minev esinduspresident, kes pole silpigi öelnud sellel teemal, et praegune valimisseadus muudab kogu demokraatiast rääkimise farsiks.

Ei ole võimalik arendada demokraatiat, kui riigikogu koosseis pannakse paika partei tagatubades ja kõik riiklikud institutsioonid, sealhulgas ka jõustruktuurid ja järelvalveorganid (ametid, inspektsioonid) politiseeritakse. See ei ole enam demokraatia. See on juba parteiline diktatuur.

Demokraatiat ei saa arendada projektipõhiselt. Demokraatia ei tähenda näilisuse loomist.

Nii Reformierakond kui IRL (rahu tema põrmule!) petavad ennast ja valijaid. Keskerakond demokraatiat arendamas — seda ei suuda hetkel isegi ette kujutada?! Ma teeksin ettepaneku, mis võrdne Rosimannuse sooviga kitsed kärneriks palgata: andke need 900 000 siis parem juba Eesti Kaitseväele rahutuvide kasvatamiseks.