Jakko Väli: Andrus Ansip on kui Karl Vaino - mõlema jaoks olid tähtsad viisaastaku aruanded
Pappide moodi rahva kantslist manitsemine kasinusele ja usinusele ei tööta enam - rahvas on tüdinud küürutamast ja närutamast. Meil on oma riik, kuid see riik kaugeneb kodanikest ja muutub järjest abstraktsemaks. Kaunilt sätendav riigi fassaad on täis inetuid pragusid, mida hetkel veel kaugelt vaadates ei näe, kuid mis fassaadist möödakäijaile aina enam tuska teevad ja ohutunnet tekitavad.
Taasiseseisvumisest on möödunud piisavalt pikk periood, mistõttu ei saa ühiskonnas kuhjunud probleemipundart lükata sovietliku mineviku kaela. Tiblad Ansipit ei päästa.
Tekkinud siseriiklikku kriisi ei anna kahjuks ka tänase Venemaa ega Vladimir Putini kaela ajada.
Lahvatanud rahulolematus on küll mõningal määral seotud ülemaailmse majanduskriisiga, kuid ei tulene otseselt sellest. Probleem on ikka valitsejate suhtumises ühiskonda tervikuna, inimeste ootuses oma riigi suhtes ja pidevas olukorra ilustamises.
Ehk siis – tekkinud ühiskondlikus kriisis on süüdi Toompeal istuvad erakonnad ja nende tagatoad. Need nähtamatud tagatoad, mida poliitikud jonnakalt avalikkuses eitavad, kuid mis tegelikult olemas on ja omavad suuremat võimu kui parlamendirühmad või üksikud ministrid.
Rahulolematus valitsejate ja valitsuse suhtes on valdav nii Eestis elavate eestlaste kui venelaste seas, haarates kogu Eesti ühiskonda.
Tekkinud situatsioon on võimuerakondadele uudne sellegi poolest, et nende poolt eelnevatel perioodidel edukalt kasutatud poliittrikid: ähvardamine Savisaarega ja rahvustevahelise vaenu õhutamine eestlaste ja venelaste vahel – need ei tööta enam. Mingi mõju rumalamatele ja andunumatele muidugi on, kuid tervikuna saavad inimesed täna juba üsna adekvaatselt aru, mis, kes ja kus ning kuidas.
Vormi poolest parlamentaarne vabariik, kuid sisult erakondlik diktatuur – just see on peamine põhjus, miks inimesed niimoodi enam jätkata ei soovi. Väiklusest ja rehepaplusest on Toompea koridorid läbi imbunud. Seadusi võetakse vastu kas mõne isiku vastu, teatud kitsaste huvigruppide kasuks või lähtuvalt Euroliidu nõuetest.
Riigikontroll on nagu hambutu koer, kes võib riidast puid varastava naabrimehe peale küll haukuda, kuid reaalselt midagi teha ei julge ega saa. Eriti koomiline on vaadata, kuidas kunagi Eestit Kesk-Aafrika riigiga võrrelnud endine riigikontrolör pareerib tuima kalapilguga Riigikontrolli kriitikat tema kui ministri suhtes.
Peaminister haugub parlamendi peale, ministrid hauguvad Riigikontrolli ja õiguskantsleri peale ja konstruktiivsele kriitikale vastatakse demagoogiaga või tulistatakse kritiseerijaid sobivasse rakurssi väänatud statistikaga.
Rahvaga puudub üldse igasugune dialoog, sest järgmine aktsionäride üldkoosolek toimub alles kolme aasta pärast ja enne seda puudub rahval igasugune võimalus kogu selle jama peatamiseks või lõpetamiseks.
Riigil puudub ettevõtluspoliitika, tegeletakse peamiselt Euroopa Liidust tulnud raha jagamisega. Isegi Kaubandus-Tööstuskoda on möönnud, et sellisel kujul raha jagamine on põhjendamatu ja (sic!) raha ümberjagamata jätmine võib anda hoopis positiivsemat mõju.
Riigil puudub sotsiaalpoliitika ning täiesti põhjendamatult makstakse kõrget vanemapalka, samal ajal kui närune lastetoetus kuulub maksustatava tulu lahtrisse. Iive on jätkuvalt negatiivne.
Mis puutub võtmeküsimusse – hariduspoliitikasse, siis annan au Jaak Aaviksoole, kes nagu Kalevipoeg suudab seni üksinda sortsidega toime tulla. Omad peaksid ministrit palju rohkem toetama ja kui on koalitsioon – siis peab haridusreformi korralikuks teostamiseks ka Jürgen Ligi teemaga kaasa tulema. Praegu käitub Reformierakond täieliku põrsana, lastes Aaviksood aeglasel tulel praadida, ise vaikselt irvitades ja rahakotti põue peites.
Valitsuskoalitsiooni poliitehnoloogid on seni olnud päris osavad. Reformierakonna riik tegutseb nagu aktsiaselts, kus väikeaktsionäre ignoreeritakse absoluutselt ja juhtkonna ainus missioon on numbritega žongleerimine. Selleks, et nõukogu liikmed Brüsselis, Stockholmis ja Washingtonis oleksid AS Eesti Vabariik raamatupidamisega rahul. Tähtis on näilisus ja tõhus PR rumalale rahvale.
Iivi Massot häiris hiljuti väga EV võrdlus ENSV-ga. Kuid võrdleks Andrus Ansipit näiteks Johannes Käbiniga? Ametiaja alguses oli Käbin vihatud Venemaa eestlane Ivan. Kuid mida edasi, seda rohkem pidi Eesti ühiskond tunnistama, et Ivanist arenes aastatega reaalselt Johannes. Arendas Eestit nii kuis see oli tollases taustsüsteemis võimalik.
Ansipi aja algus oli ka lootusrikas. Kuid arengut toimunud ei ole. Pigem meenutab ta täna Käbini mantlipärijat Karl Vainot, kelle jaoks polnud prioriteediks Eesti ühiskond, vaid Moskva nõuded ja viisaastaku aruanded.
Kuidas on üldse nii juhtunud, et 20 aastat pärast iseseisvumist on võimalik EV peaministrit objektiivsete kriteeriumite alusel võrrelda Karl Vainoga? Kas ilma valimisseaduse olulise muutmiseta on võimalik tänast olukorda üldse muuta? Kus on jõud, kes suudaksid valimisseadust muuta nii, et aktsiaselts muutuks taas parlamentaarseks vabariigiks?
Kui see kevad midagi ei muuda, siis ei muutu siin riigis üldse mitte midagi.
