Mina isiklikult leian, et noorus ei ole poliitikas mingi puudus, niisamuti nagu vanus ei ole tingimata voorus.

Riigikogu valida saab 18-aastaselt ja riigikogu liikmeks kandideerida 21- aastaselt. Reeglina alla-kolmekümneseid Toompeale väga palju ei jõuagi. Selline on valija tahe. Valija kipub nagunii hindama ja usaldama eelkõige inimest, kellel on elukogemust ja juba tehtud tööd ette näidata. Aga seegi ei pruugi alati ennast õigustada.

Eestis on päris mitmeid näiteid sellest, et elus muul alal edukad inimesed poliitikasse tulles põruvad. Mitmeid selliseid näiteid saab tuua ettevõtjate seast. Seega ei ole elukogemus iseenesest see, mis garanteerib edukuse poliitikas.

President on Eesti riigipea, ainuisikuline intstitutsioon, mida täitma tõepoolest alla 40-aastane inimene ei sobi. Riigikoguga on teine lugu. Praegust korda pole mingit vajadust muuta. Noorus öeldakse olevat ainus puudus, mis päris kindlasti mööda läheb. Ka Riigikogus on oma meistrid, sellid ja õpipoisid. Poliitikuks ei saada, vaid õpitakse.

1972. aastal ütles üks noor väliseestlane Rein Taagepera, et järgmise aasta sihte ei saa seada, enne kui ei mõtle üks inimpõlv ette ja visandas naiivse, kuid julge plaani, milles püüdis kujutleda Eesti arengut lähema kolmekümne aasta jooksul.

Esimese põlvkonna pagulased ei suutnud toona ette näha okupatsiooni lõppu, Nõukogude Liidu lagunemist, Eesti krooni ja selle asendamist euroga. Lootused olid ometi samad kui praegu. Soov elada oma riigis, vabalt ise riigi ja rahvuse tulevikku määrata. Tänaseks oleme saavutanud palju enamat, kui tookord loota julgeti.

Kui otsustavad ainult noored, öeldakse, et tegemist on komöödiaga, kui otsustamise juures on ainult vanad, siis nimetatakse seda tragöödiaks. Kui poliitikas kohtuvad aastatega kaasnev elukogemus ja tasakaalukus ning nooruslik julgus ja tegutsemistahe, saavad otsused parimad.

Eesti iseseisvuse taastamise juures olid valdavalt noored inimesed. See nõudis uljust ja julgust seada sihiks võimatu – riigi taasloomise. Tartu üliõpilaspäevadel tõid rahvusvärvid taas tänavatele noored.

Tänane noor põlvkond, kelle maailmas pole piire, teabeallikaks on internet ja hõimlasteks digitaalsetes sotsiaalvõrgustikes toimetajad, on need, kes rajavad homse Eesti. Kui Eesti ühiskonnas jätkub loovat mässumeelsust, mis vastustab tabusid ja autoriteete, saame olla kindlad, et meie riik jääb igavesti nooreks.