Poliitikute ja riigiametnike iga-aastased majandushuvide deklaratsioonid muutuvad peagi aktuaalseks ka Eestis, kus need tuleb esitada hiljemalt aprilli lõpuks, mille järel need suve algul avalikustatakse. Ilmselt pole meie riigijuhtide varanduslikku seisu väga mõtet võrrelda Venemaa või Prantsuse juhtidega, aga vähemalt ühe õpetliku iva Eestile võib sellest deklaratsioonide teemast küll leida.

Kuigi Venemaad hurjutatakse poliitilise korruptsiooni pärast, siis tegelikult on nemad poliitikute varanduse avalikustamisel astunud olulise sammu kaugemale kui enamus Euroopa Liidu riike. Nimelt peavad oma varandusliku seisu avalikustama ka riigijuhtide abikaasad ning lapsed.

Kui sellist asja kohaldada ka Eestis, siis kindlasti saaks avalikkus hoopis parema pildi asjade tegelikust seisust, kui me teaksime, mis vara kuulub näiteks president Toomas Hendrik Ilvese abikaasale Evelinile või keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse abikaasale Rainile.

Poleks sugugi halb teada ka Eesti riigijuhtide ja tippametnike lähikondsete ärihuvisid ja varanduslikku seisu ning kuidas see aastate jooksul on muutunud. Venelased ei karda neid andmeid avaldada. Teine teema on see, et minu isikliku mulje järgi pole Eestis nagunii isegi praegu avalikustatavaid andmeid keegi kunagi tõsiselt analüüsinud.
Huvi pärast võrdlesin paar aastat tagasi Res Publica kunagiste „Äraostmatute“ varanduslikke deklaratsioone. Näiteks kui praegune siseminister Ken-Marti Vaher tuli 28-aastaselt suurde poliitikasse 2003. aastal, kui ta valiti riigikogusse, siis oli tema nimel korter Tallinnas, suvila Maardus ning ei mingeid võlgu. Sama seis oli ka teiste „äraostmatutega“, ainus vahe oli selles, et Indrek Raudsel ei olnud siis veel Tallinnas korterit, aga see-eest oli tal 20 aastat vana Volvo 360. Ehk siis olid nad sama rikkad või vaesed nagu nende tollane keskmine valija.


8 aastat hiljem oli Vaheril Maardu suvila alles, aga olid tekkinud kinnistu Loksa vallas ning Tallinnas oli ta selle aja sees ostnud tuttuue korteri Maakri Majas, selle maha müünud ja ostnud endale eramaja jaoks krundi. Laen Swedbankile oli neli aastat tagasi 190 000 eurot (ehk 3 miljonit krooni), 2011. aasta maikuuks oli see vähenenud 173 000 euroni.

Teiste „Äraostmatutega“ oli kaks aastat tagasi enam-vähem sama seis. Urmas Reinsalu kolis 2010. aasta jõulude ajal uude, üle 180 000 euro maksnud majja Veskimetsas. Enne seda kuulus talle kesklinnas paarisaja-ruudune korter. Pole paha areng kaheksa aastaga, nagu ütleks Mati Alaver.

Vene ja Prantsuse tippametnike vahel saab võrrelda kahjuks ainult ministreid, kuna parlamendisaadikud ei pea Prantsusmaal oma varandusseisu avaldama. (Prantsuse valitsuse liikmedki tegid seda tänavu esmakordselt president Holland´i nõudmisel peale endise eelarveministri Jérôme Cahuzac´i skandaali.)

Prantsuse valitsuse kolm varakamat liiget on: välisminister Laurent Fabius, kel on vara väärtusega 6 miljonit eurot (seal hulgas ligi 3 miljonit eurot maksev korter Pariisis), hoolekandeminister Michèle Delaunay oma vara väärtusega 5,2 miljonit eurot ja tööminister Michel Sapin oma vara väärtusega 2,1 miljonit eurot. Peaminister Jean-Marc Ayrault´il on vara 1,2 miljoni euro eest (selle sees on kaks maja). Rõhuval enamusel ministritest on vara alla 1 miljoni euro, paljudel tuntavalt alla selle.

Vene ministrite kõrval paistab Prantsuse valitsus (olgu pealegi, et sotsialistide oma) välja nagu vaeste varjupaik. (Loomulikult on see võrdlus üsna jämedalt tehtud, sest Vene ministrite puhul hindasin ma ainult nende kinnisvara ning korterid-majad on arvestatud koos abikaasade ja laste omadega.)

Peaminister Dmitri Medvedevi perele kuulub Moskva kesklinnas 368-ruutmeetrine (!) korter. Isegi kui arvestada Moskvas korterite järelturu keskmist hinda, mis täna on ligi 200 000 rubla (5000 eurot) ruutmeetri eest, oleks korteri väärtuseks vähemalt 1,8 miljonit eurot. Kuna tegemist on aga kindlasti nö eliitmajaga, siis on tõenäoliselt korteri väärtuseks vähemalt 3-4 miljonit eurot.

Aga Medvedev ei kuulu selle hiidkorteriga Moskva kesklinnas isegi oma valitsuse kuue rikkama liikme hulka.

Tooni annavad asepeaministrid Igor Šuvalov, Aleksandr Hloponin, Arkadi Dvorkovitš, Vladislav Surkov ja Olga Golodets ning minister Mihhail Abõzov oma peredega.
Näiteks Šuvalovite perele kuuluvad 175- ja 108-ruutmeetrised korterid Moskvas, elumaja 4100-ruutmeetrise krundiga Moskva lähedal, lisaks üürivad nad Inglismaal 424-ruutmeetrist korterit, Austrias 1500-ruutmeetrist elumaja ning Araabia Ühendemiraatides 750-ruutmeetrist elumaja.

Seejuures leiab Šuvalovi sellise varandusega Venemaa rikkaimate ametnike nimekirjast alles 11. kohalt. (Siinkohal peab märkima, et venelased arvestavad ametnike hulka, kes peavad esitama varadeklaratsioonid, ka parlamendi mõlema koja liikmed, omavalitsusüksuste juhid ning volikogude saadikud.)

20. kohalt leiab aga Eestis üsna tuntud mehe. Moskva linnavalitsuse hetke rikkaim ametnik on 1976. aastal Loksal sündinud ning aastaid Eestis äri ajanud ning ka Eesti kodakondsust omanud Maksim Liksutov.

Eelmise aasta lõpus transpordiküsimustes Moskva aselinnapeaks saanud Liksutov teenis 2012. aastal 270 miljonit rubla (6,8 miljonit eurot) ning talle kuulub kuus maavaldust Eestis, kolm Venemaal ning üks Itaalias. Vastavalt deklaratsioonile on tal Moskvas korter ning oblastis maja, Itaalias samuti maja, Eestis kaks korterit, elumaja ning isiklik teelõik. Lisaks kuulub talle neli autot, mille hulgas leiab ka sellise pärli nagu Lamborghini Diablo, ning tervelt viis mootorratast.

Huvitav on aga see, et Eesti kinnisturegistri andmetel kuulub Liksutovile Eestis koguni 11 kinnistut: seal hulgas neli elamukrunti Kakumäel (nende juurde kuulub ka see isiklik teelõik), krunt Wismari tänaval, neli korteri Tallinna vanalinnas ning ligi 4000-ruutmeetrine kinnistu majaga Pirita-Kosel (mis kuulus kunagi Robert Lepiksonile).

Liksutov pole ainuke kõrge ametnik Moskvas, kellele Eestis maavaldusi kuulub. Kremli ehk Vene presidendi Putini administratsiooni aseülem Anton Vainole kuulub vastavalt deklaratsioonile 4432-ruutmeetrine maavaldus Eestis. Seni on jäänud EKP kunagise juhi ja kibeda venestaja Karl Vaino lapselapsest mulje, et teda ei seo Eestiga enam miski, pärast seda, kui ta pere Nõukogude aja lõpus Tallinnast Moskvasse kolis. Lenta.ru märkis Vaino deklaratsioonist kirjutades lakooniliselt, et maatüki Eestis sai ta pärandusena.

Venemaa tippametnike välismaine kinnisvara on omaette huvitav teema, sest teatavasti tahab Kreml oluliselt piirata ametnike varanatukest välismaal. Praeguseks on otsustatud, et välismaal ei tohi omada pangakontosid ega ettevõtete aktsiaid. Algul plaanis Kreml keelata omada välismaal kinnisvara, aga kuna see oleks puudutanud väga paljude ametnike huvisid, siis keelust loobuti, kuid see-eest tuleb alates tänavu suvest põhjalikult ära seletada, millise raha eest see on omandatud.

Deklaratsioonid kinnitasid varemgi teada tõsiasja, et kinnisvara omamine välismaal on Vene eliidi ja ametnike seas massiline. Vene ametnike populaarseimad kohad kinnisvara ostmiseks on endiselt Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Bulgaaria. Eestis omab kinnisvara peale Liksutovi ja Vaino veel senaator Sergei Mamedov (tema vanalinna korterist kirjutas eelmise aasta lõpus Eesti Ekspress). Üllatav, et Lätis omavad kinnisvara vaid mõned üksikud, tuntuim neist endine jäähokikuulsus, praegune duumasaadik Vladislav Tretjak.