Jaanus Piirsalu: Heade uudiste Venemaa
Vahet pole, kas see käib Venemaa või Itaalia kohta. Kas me tihti loeme meie lehtedest positiivsetest sündmustest Itaalias või isegi Soomes-Lätis?
Välisuudiste lehekülgedel on uudiste konkurents alati kordades kõvem kui siseuudiste lehekülgedel, lisaks on ka välisuudiste mahud kordades väiksem kui siseuudistel. Positiivne ei pääse välisuudiste külgedel nagunii eriti lihtsalt löögile, veel vähem murrab sellest väikesest pilust läbi hea uudis Venemaalt. (Sama käib põhimõtteliselt ka teleuudiste kohta.)
Loomulikult mängib Venemaa puhul rolli ka see, et keskmise eestlase arvates toimub idakaares harva midagi head. Tihti on ka nii, et Venemaa jaoks positiivsed sündmused ei ole seda teps mitte Eesti jaoks. Venemaa inimeste jaoks on näiteks kahtlemata vägagi positiivne asjaolu, et uus kaitseminister Šoigu lasi äsja peale NSV Liidu lagunemist korraldada Venemaa sõjaväeosades esimest korda laiamastaabilised õppehäired, et kontrollida üksuste reaalset valmisolekut sõjategevuseks. Need õppehäired toimusid Venemaa Euroopa-osa üksustes, kaasa arvatud Eestile lähedastes sõjaväeosades Pihkva ja Leningradi oblastites. Meid vaevalt see rõõmustab, kui naaber sätib oma armee valmisolekut paremaks.
Venemaal on ka objektiivselt palju probleeme ja uudised lihtsalt peegeldavad Venemaa reaalsust. Enamik meie ja Lääne meediasse jõudvad uudised peegeldavad ju Venemaa enda meedia uudiseid, harva kui Lääne meedia suudab leida midagi sellist negatiivset, millest Vene meedial polnud aimugi.
See on fakt, et poliitilises elus toimub Venemaal praegu ajutise kerge liberaliseerimise järel ühiskonna tuntav liistule tõmbamine: kontroll ühiskondliku ja inimeste eraelu üle on karmistunud, opositsiooni suhtes algatatakse järjest kriminaalasju, meediat ohjeldatakse tuntavalt (kuigi järjest peenemate võtetega) jne. Majanduses pole lubatud moderniseerimist eriti näha, vastupidi - riigieelarve sõltuvus nafta- ja gaasimüügist hoopis süveneb (50 protsenti riigieelarve tuludest), lubatud erastamist lükatakse järjest edasi, välisinvesteeringud muudkui vähenevad ning raha voolab Venemaalt hoopis välja jne. Lihtrahvale teeb omakorda muret kommunaalkulude pidurdamatu tõus (see nädal selgus, et mõnedes oblastites on aastaga need kulud tõusnud 200 protsenti), toidukaupade ja bensiini kiire hinnatõus ning hoolimata kõikidest lubadustest pidevalt tõusev korruptsiooni tase.
Siiski toimub Venemaal palju ka positiivset. Alljärgnev on minu väike valik headest uudistest Venemaal tänavuse aasta esimeste kuude jooksul.
Kõige värskem hea uudis on see, et president Putin kirjutas sel nädalale alla Venemaa oludes üsnagi rangele suitsetamisvastasele seadusele. 1. juulist ei tohi Venemaal enam suitseda enamikes ühiskondlikes kohtades, näiteks riigiasutustes, raudteejaamades, kõrgkoolides jne. Samuti on keelatud sigaretireklaam. See pole esimene kord, kus Putin sunnib jõuga venemaalasi tervislikumalt elama. Kusjuures, see range seadus võeti vastu hoolimata sellest, et just tubakafirmade lobi peeti kuni viimase ajani kõige tugevamaks välismaiseks lobiks Venemaa võimustruktuurides.
Positiivne on see, et võimud on lühikese aja jooksul olnud sunnitud arvestama päris mitut korda avalikku arvamust, mis Putini Venemaal ei ole sugugi tavaline nähtus. Eriti haruldane oli, et avalike paljastuste tõttu pidi hiljuti duumast lahkuma võimupartei Ühtne Venemaa üks juhte parlamendis Vladimir Pehtin. Talle sai saatuslikuks kinnisvara Miamis, mida ta polnud deklareerinud.
Pehtini ja veel mitme duumasaadiku kahtlased varandused välismaal paljastasid tavalised blogipidajad, kes tegid selleks teadlikult rühmatööd. Sellise "rahvaliku uuriva ajakirjanduse" tekkimine blogides on iseenesest on juba üks väga positiivne areng Venemaal. (Millal Eesti poliitikast/majandusest kirjutavad blogijad seljad kokku panevad ja midagi tõeliselt olulist välja uurivad ja tõestavad?)
Liberaalne Moskva ajakirjanik, Eestiski korduvalt käinud Konstantin Eggert kirjutas sel puhul, et blogides avaldatavat kirjutised võimupoliitikute varjatud varandustest ja nende elustiilist on muutunud ühiskondliku elu tõsiseks faktoriks. "See on parim tõestus, et poliitiline kliima on Venemaal kardinaalselt muutumas," väitis Eggert. See on ju positiivne!
Avalik arvamus saavutas selle, et Peterburis ei suletud haiglat vähihaigetele lastele ning et Moskva külje all Žukovskis pidi ametist lahkuma linnapea, kes valetas rahvale maantee ehitamise kohta läbi kohalikele armsa metsa.
Üks suuremaid rahvusvahelisi majandusuudiste agentuure Bloomberg paigutas oma iga-aastases innovatsiooniindeksis Venemaa koguni 14. kohale (vaata!). Eesti oli näiteks 31., aga Venemaast jäid taha ka Suurbritannia, Kanada, Šveits ja Austraalia. Bloomberg arvestas üsna spetsiifilisi andmeid ning muu maailm sellest indeksist erilist numbrit ei teinud, aga Venemaa jaoks positiivne uudis missugune!
(Rohkem on tuntud USA Cornelli ülikooli koostatav iga-aastane maailma innovatsiooniindeks, kus Venemaa oli eelmisel aastal 51. kohal (Eesti oli seal 19. kohal). Aga seegi koht on tublisti kõrgem, kui Venemaa tavaliselt asub kõikvõimalikes maailma arenguedetabelites.)
Arvestades, et Venemaa on Eesti jaoks käibelt kolmas kaubanduspartner, siis on kahtlemata positiivne, et Venemaa majanduskasv oli eelmisel aastal 3,4 protsenti, võrreldes näiteks euroala miinus 0,4-ga. Ka sel aastal areneb Venemaa majandus kiiremini kui euroala oma.
Venemaalastele lisab kindlasti positiivsust, et PricewaterhouseCoopersi viimase ennustuse järgi on Venemaa 2050. aastaks ehk siis kõigest kahe inimpõlvkonna pärast maailma suuruselt kuues majandus Hiina, USA, India, Jaapani ja Brasiilia järel ning eespool Saksamaad, Prantsusmaad ja Suurbritanniat (praegu on Venemaa sellest kolmikust maas).
Laste suhtes ja kogu ühiskonna tervendamise mõttes on positiivne, et lõpuks ometi on Venemaal hakatud rääkima avalikult ja kõrgel tasemel lastevastasest vägivallast. Teema, mida on aastaid välditud. (Nagu üldse laiemalt perevägivalla teemat.) Ajendiks oli USA-s surnud Venemaalt adopteeritud kolmeaastane poiss. (Pihkva oblastist pärit poisi vanaema pidi kohaliku pressi teatel muide Eestis elama.)
USAs on paarikümne aasta jooksul hukkunud umbes 20 Venemaalt adopteeritud last, mis on muidugi kohutav. Aga palju kohutavam on see, et Venemaal hukkub iga aasta 300 adopteeritud last ning üldse 2000 last hukkub iga aasta vägivaldsete vanemate käe läbi (ehk siis vähemalt viis last päevas!). Aga nagu ütles avameelselt Vladimir Žirinovski: "Jah, meil ka (lapsed) hukkuvad, aga see on meie pere. Miks on vaja, et veel ka võõrad (meie lapsi) tapavad?" Žirinovski on tavaliselt keelel see, mis on ülejäänutel meelel.
Informatsiooni vaba leviku seisukohalt on positiivne uudis sellest, et Venemaal on nüüd sama palju mobiiltelefonide omanikke kui telekaomanikke, mõlemaid veidi üle 90 protsendi. Moblade omanike arvu kasv tähendab muuhulgas ka seda, et internetiuudised on rohkematele inimestele kättesaadavad ning see kõik vähendab Kremli kontrollitavate ülevenemaaliste telekanalite mõju ajupesemisel.
Venemaalaste peas toimuvas nihetest on positiivne see, et lõpuks ometi on nad hakanud aru saama, et rahvuslik liider Putin pole mitte ainult hea tsaar, kes valitseb halbade bojaaride ja pidevalt kaikaid kodarasse loopiva Lääne kiuste, vaid et ta peab ka reaalselt vastutama riigis toimuva eest. Nii üllatav kui see ka pole, aga siiani arvas enamus venemaalasi, et vastutavad alati teised, mitte Putin.
Nimelt on suurtest Vene uuringufirmadest kõige sõltumatum Levada-keskus aastaid esitanud Venemaa elanikele küsimust, et kelle teene on riigi saavutused ning kellel lasub vastutus probleemide lahendamise eest riigis. Aastaid vastas rahvas, et teened on ülekaalukalt Putini omad, aga vastutasid alati teised, peamiselt valitsus. Eelmise aasta lõpus olid esmakordselt üle 50 protsendi vastajatest (51 protsenti) nõus, et Putin on ka vastutaja riigis juhtuvate/toimuvate probleemide eest. Seegi näitab, et Venemaa ühiskond on muutumas normaalsemalt mõtlevamaks.
Üldse toimub Venemaa ühiskonna teadvuses väga positiivne areng (mis seejuures ei tähenda, et lõpptulemus on meie jaoks positiivne), sest lausa füüsiliselt on tunnetatav laiem eneseotsing teemal, et millises suunas peab ühiskond liikuma. Putini eelmise valitsemisaja lõpul 2007. aastal ei olnud pooltki sellist meeleolu. Enamuse jaoks oli kõik toimuv siis lill ja pidu. Praegu on teistmoodi.
Praegu elab Venemaa ideelises mõttes selgelt murranguliselt ajal, kus erinevate vaadetega mõtlejad on selles mõttes üksmeelel, et tuleb valida ühiskonna uus arengutee. Venemaal käib selline ideede võitlus, et anna aga olla! Pussy Rioti või USA-sse lapsendamisteema taolised juhtumid, mis ühiskonda selgelt kaheks jaotavad, pole praegu sugugi juhus ning me näeme selliseid maailmavaatelisi teravaid kokkupõrkeid Venemaal järjest rohkem.
Eestis tekitas palju kära ajakirja Russkii Reporter reportaaž rahvussuhtest Eestis, aga väga vähesed viitsisid läbi lugeda selle artikli juurde käinud toimetuse juhtkirja, mis algab küll Eestiga, aga lõppeb järeldustega Venemaa jaoks (vaata!). Minu arust on see selge märk positiivsest mõtlemisest Venemaal.
