Või teate vähemalt, mis vahe on Eesti Autorite Ühingul ja Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioonil? Vaevalt. Otsustades Eesti Päevalehes avaldatud käsitluste ja nende online kommentaaride järgi, ei tehta isegi vahet autoril ja artistil. Mis siis veel muust rääkida.

Pole kahtlust, et lai avalikkus vajaks oma talupojamõistusega haakuvat lühikursust – sellist, mis hõlmaks kõiki juhtumeid, kus autorikaitse ja autoritasu maksmine ühel või teisel moel mängu tuleb. See lühikursus peaks olema “illustreeritud” kastikeste ja noolekestega, mis näitaksid põhimõtteliselt ära, kuidas ja mille eest autoritasud liiguvad ning milliseid organisatsioone pidi.

Näidata tuleks sedagi, kes, millal ja millise liigutuse eest peab kui palju maksma. Ma ei näe põhjust, miks peaksid sellised teadmised jääma vaid loovisikute siseringi ja akadeemiliste seinte vahele. Õigupoolest on internetis sobiv koht olemas – hariv, ent kindlasti täiendamisvõimalustega http://www.autor.ee.

Lühikursusest aga ei pruugi piisata, nagu ei piisa ka pelgalt seaduse olemasolust. Autoriõiguste seaduse vastuvõtmisega on riik küll täitnud oma kohustust, mille talle paneb Põhiseaduse § 39 („Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi.“), kuid jäänud sellega poolele teele toppama.

See, et autorikaitsega tegelevad organisatsioonid on tekkinud “algatusena altpoolt”, on iseenesest ilus ja igati kodanikuühiskonnalik. Pahupooleks aga on killustatus - pean seda üheks kurja juureks, mis takistab avalikkusel autorikaitset kui nähtust tervikuna mõistmast. Mis seda leevendaks?

Asjaajamiskeskus

Võib-olla oleks abi ühe kõikehõlmava katusorganisatsiooni loomisest? Ükskõik, kas siis avalik-õiguslikuna (nagu Haigekassa, Töötukassa, Rahvusringhääling jne), Autorikaitse Ametina või hoopis riigi osalusega sihtasutusena? Näiliselt tekitaks see bürokraatiat juurde ja paisutaks avalikku sektorit („Jälle mingi uus asutus maksumaksja raha eest ilmsüütuid inimlapsi terroriseerimas!“), tegelikult aga oleks selle peaeesmärk koondada asjaajamine ühte kohta. See tähendaks, et olgu autorikaitse valdkond milline tahes, suhelda tuleb ikka ühe ja sama institutsiooniga.

Teisisõnu – lihtsus institutsionaalse virrvarri asemel. Senised organisatsioonid oma spetsialistide ja projektijuhtidega jääksid koostööpartneriteks, täites osakondade aset. Võib-olla läheks osa nende töötajatest uue asutuse koosseisu. Asjaajamiskeskus oleks vahendaja, viiks kliendid kokku õigete organisatsioonidega, tegeleks järelvalvega, milleks üksikutel organisatsioonidel ei pruugi piisavalt jõudu olla ja hoolitseks seadustega lubatud piirides ka avaliku teabe eest.

Teine teema – õigusaktid. Mis kasu on seadusest, kui pole rakendusakte selgete juhtnööridega selle täitmiseks?

Selged eeskirjad

Oskan siinkohal ja ka edaspidi küll puudutada vaid muusika valdkonda, millega ise olen seotud (olen ka EAÜ liige). Toon kõigepealt näite elust enesest, nimesid nimetamata (kes taipab, see taipab). Korraldati suur laineid löönud muusikaüritus. Piletitega - teisiti polnuks võimalik. Korralduskomitee projektijuhile, kes on igati väärt ametnik ja vaata et asendamatu asjaajaja selliste suurprojektide juures, oli see vist üldse esimene kord toimetada kultuuri valdkonnas. Asi sujus suurepäraselt ja üritus ületas kõik ootused.

Järgmisel nädalal aga tulid külla EAÜ esindajad, küsides õigustatult, et miks nendega lepingut ei sõlmitud. See ametnik oli siiralt üllatunud – ta kuulis esimest korda, et niisugune asi nagu autoritasude maksmine ja EAÜ üldse on olemas ega saanud esimese hooga tuhkagi aru, mis toimub! 

Võib-olla ta isegi teadis midagi Autoriõiguse seaduse (AuÕS-i) olemasolust, kuid pidas seda ehk pigem millekski esemekeskseks (CD-d, raamatud jne) ega osanud seda kuidagi seostada antud üritusega. Teised osapooled, sealhulgas muusikud omakorda arvasid nähtavasti, et kui juba sellist üritust tehakse, siis see asjaajaja niikuinii teab kõike, mida on vaja teha… Probleem lahenes, kuid ürituse eelarvesse tekkis ootamatu auk.

Oi kui lihtne oleks selle peale lajatada: pole mingi vabandus, et projektijuht ei tunne seadusi! Paraku ei taga ka seadusetundmine veel korrektset asjaajamist. Nii et probleem on mujal.

Mis te arvate, kui palju on Eestis omavalitsusi, kus nõutakse avaliku ürituse korraldamise loa taotlejalt kooskõlastust EAÜ-ga juhul, kui üritusel kasutatakse muusikat? Arvan, et täpselt 0. Aga miks? Sest mitte ükski riigi õigusakt ei nõua seda! Ja kuna riik ei nõua, siis ei kajastu selline nõue omavalitsuse mistahes eeskirjas. Ning mida pole eeskirjas, seda pole ka loataotluse vormis.

Ürituste korraldamiseks aga pole paraku alati ja igal pool varnast võtta sellist spetsialisti, kes oleks läbinud kasvõi mingi autoriõiguse-alase täiendkoolituse ja tuleks seega ise mõne toimingu peale, mida kusagil mustvalgel kirjas ei ole. Uued eeskirjad või olemasolevate täiendused, mis reguleeriksid mistahes muusikat sisaldavate ürituste korraldamist ja nõuaksid kooskõlastust Eesti Autorite Ühinguga (või autorikaitsega tegeleva keskasutusega, kui selline loodaks) ei teeks mingil juhul paha. Pigem nad hoopis aitaksid AuÕS-i täita. Ülereguleeritusest rääkida oleks siinkohal suisa patt.

Uus element (rahva)kultuuri rahastamisse

Eelnevaga haakub veel üks huvitav teema – tasuta kontserdid. Need moodustavad teadupärast lõviosa omavalitsuste kultuurielust, mis ilma tasuta üritusteta lihtsalt välja sureks. Samas peaks ka nende ürituste korraldaja maksma miinimummääras autoritasu. Talupojamõistus hakkab aga siinkohal tõrkuma, ehkki summa on üsna sümboolne - 15,98 eurot + käibemaks kontserdi kohta. Teeme ju kõike tasuta ja oma vabast ajast, miks peaksime selle eest veel peale maksma?

Üks asi on muidugi jälle lühikursus (milleks autoritasu kogutakse; miks on selle maksmine õiglane ja mittemaksmine ebaõiglane; helimehele ju maksate jne). Aga pakuksin veel ühe võimaliku lahenduse, mis tõenäoliselt kaotaks “pealemaksmise tunde” või vähemalt leevendaks seda. Lahendus võib peituda teatud uuenduses kultuuri rahastamise süsteemis. Teisisõnu - sihtotstarbelistes eraldistes riigieelarvest.

Skeem võiks olla järgmine. Eeldades, et riik nõuab iga kontserdi kooskõlastamist EAÜ-ga, eraldab ta ka igale omavalitsusele summa, mis on vajalik autoritasude miinimummäära maksmiseks tasuta kontsertide eest. Aluseks võetakse eelmise aasta tasuta kontsertide arv, mille omavalitsuse kultuuriasutused või nende tiiva all tegutsevad seltsid on eelmisel aastal korraldanud. Nagu öeldud, on eraldis sihtotstarbeline, mis tähendab, et seda ei saa muuks otstarbeks kasutada.

Kui kontserte toimub plaanitust vähem, jääb ülejääk järgmiseks aastaks – riigi eraldis arvestab ju eelmise aasta kontsertide arvu, aga järgmisel aastal võib neid jälle rohkem toimuda. Kui riigi rahast puudu jääb, peab loomulikult omavalitsus ise raha leidma. Ma ei tea, kas see oleks otstarbekas, aga võib-olla peaks sellise rahastamissüsteemiga kaasnema ka mingi “päritolukvoot” – et eraldisekõlblikuks loetaks sellist kontserti, kus vähemalt 50% teostest on Eesti autorite omad (otse loomulikult ei pea ma silmas eesti keelde tõlgitud välismaa laule)? Tegemist peaks ju olema ühe täiendava toetusega eestimaisele, mitte välismaisele heliloomingule. Palun väga, vaidluskoht.

Läbipaistvus ja infotehnoloogia

Autorikaitset ja konkreetselt EAÜ-d puudutanud artiklites oli olulisel kohal läbipaistvuse teema. Sellest rääkides aga ei saa üle ega ümber aruandlusest ja selle vältimatust abilisest - infotehnoloogiast.

Ükskõik, kas on tegemist tasuta kontserdiga või mitte – aruandlus peaks toimuma läbi interneti ühtses, riigi poolt hallatavas infosüsteemis ning olema avalikult nähtav järgmisel määral: kontserdi koht, kuupäev, tasuta või tasuline, nimetus, esitatud teosed ja nende autorid ning fakt, et EAÜ-ga on kõik kooskõlastatud/autoritasu EAÜ-le makstud ja kontsert seega igati legaalne.

Autorid saaksid ülevaate, kus nende teoseid on esitatud, teaksid, et mingit laekumist on oodata ning teaksid ka oma ühingu tähelepanu juhtida, kui see laekumine millegipärast kasutajaliideses ei kajastu. Riik ja omavalitsused omakorda saaksid kerge vaevaga kätte statistika, mille põhjal oma aruandeid teha ja planeerida järgmisi rahaeraldusi. Olen muu hulgas üsna kindel, et see ei nõua (täiel määral) kommertstarkvara ega ka uue veebirakenduse loomist nullist.

Siinkohal ei saa ka kuidagi loobuda ääremärkusest, et mõned puudused, mida artiklis “Autorikaitsjate mäng ei paista aus” EAÜ veebilehe sisule ette heideti, on üsna selgelt infotehnoloogiliste juurtega ning räägivad pigem sisuhaldussüsteemi olematust kasutajasõbralikkusest ja ajale jalgu jäämisest. Kuna olen erinevate veebirakenduste “kõhus” piisavalt sobranud ja mõne veebilehegi enda jaoks püsti pannud, siis julgen puhtalt pealevaatamise põhjal väita, et EAÜ kasutajaliides oma tänasel kujul ongi www.eau.org ainuke kaasaegne osa…

Kui nii ei saa, siis kuidas saab

Mina näiteks nägin mulluse üldkoosoleku kuulutust ja läksin kohale - seda kuulutust lihtsalt praegu enam ei ole, kuid tõsiseltvõetavas veebirakenduses oleks ta vähemalt kusagil arhiivikalendris endiselt leitav.

Muide, tasuks kaaluda ka aruandluse süsteemi ühildamist ehk andmeseoste loomist infosüsteemiga kultuuri.net – see tähendaks siis ühtlasi (NB! Tasuta!) kuulutamise kohustust, millega kaasneb ka teatav mugavus (üks vorm – mitu toimingut). Sellises kuulutamise kohustuseski pole midagi enneolematut.

Näiteks Rakveres peab linnalt raha saanud ürituse korraldaja avalikustama tulevase sündmuse kultuuri.net–is, kuna ürituse info olemasolu seal võimaldab teistel korraldajatel vältida planeerimisapsakaid, nagu näiteks kahe või enama võrdväärselt hea ja sarnast publikut eeldava ürituse kuhjumine ühele ajale. Selleks on Rakvere tarvis loodud kultuuri.net juurde spetsiaalne kooskõlastussüsteem, mis näitab samu sündmusi (lisaks ka avalikustamata sündmusi) ülevaatliku tabelina.

Kindlasti on autorikaitses ja selle korraldamises Eestis veel mitmeid aspekte ja üksikküsimusi, mis siin artiklis käsitlemist ei leia – olgu siis tegu tasumäärade suuruse või mõne piirangu mõttekusega. Mis puutub kõikvõimalikesse personaalküsimustesse à la “kes on kelle lehma lellepoeg”, siis keskendumine nende lahkamisele võib ju heal juhul tõstatada mingeid eetilisi probleeme, kuid küsimus “millist autorikaitsesüsteemi tahame” jääb ikka vastuseta. Loodan seega, et siin kirjapandud mõtted leiavad kaasamõtlemist ning stiilis “kui nii ei saa, siis kuidas saab”.