Jaanus Marrandi: Laar nagu Vares-Barbarus
Hoopiski lihtsam on aga väidelda loos esitatud põllumajanduspoliitiliste seisukohtadega, sest need olid mustvalgel näha. Esimese mulje lõi Mart Laari võrdlemine põllumajandusega pealkirjas. Selline inimese võrdlemine asja või nähtusega on iseenesest tuntud agitpropagandavõte, mida iseäranis edukalt kasutasid bolševikud. Meenub kohe propagandist Majakovski poeem, milles ta võrdles aurikut inimese ja kommunisti Nettega.
Teades asjade tegelikku sisu, süveneb võrdlus bolševistlike meetoditega üha. Täpselt samamoodi, nagu tegid bolševikud 1940. aastail Eestis ja paarkümmend aastat varem Venemaal, püüavad ka ühenderakondlased tekitada maal vastuolu ja kadedust, mille kaudu oleks võimalik poliitilist toetust leida. Kui tõde ei aita, siis võetakse appi propagandastiilis valede rida. Samasugusel alusel saadeti nn kulakuid Siberisse, lõpuks ei arvestanud bolševikud üldse majandusreaalsusega, esimesel kohal oli ideoloogia heade „kehvikute ja halbade kulakutega.“
Milles seisnevad ühenderakonna valed?
Esimesena räägitakse maaelu 2004-2006 euroraha jaotusest investeeringuteks, mis pidavat minema kõik „omadele jopedele”. Traagiliselt öeldakse: „2001-2005 jõudis PRIA andmetel rohkem kui 80% toetussummadest vaid 300 tootjani. Samas tegutseb sektoris veel 6800 tootjat, kellele põllumajandus on põhisissetulekuks. 2005. aasta PRIA andmetel pääses investeeringutoetustele ligi ikkagi vaid 600 tootjat. Kas siis selles seisnebki Eesti eesmärk? Eestluse elujõud?“ See on esimene paljukorratud vale.
Tegelikel andmetel esitasid kõige rohkem taotlusi ettevõtted, mille müügitulu oli 10 000 krooni kuni kolm miljonit krooni — selliseid oli 71,1% (neist müügituluga 1-2 mln krooni 15% taotlejaist) , 3-10 mln müügituluga taotlejaid oli 21,3% ja üle 10 mln kroonise müügituluga ettevõtjaid oli taotlejaist kõigest 7,5%. Toetustest läks summaliselt 21,4% kuni 3 mln kroonise müügituluga ettevõtetele, keskmise müügituluga ettevõtetele (kuni 10 mln krooni) läks 61,3% toetustest ja suurtele, üle 10 mln kroonise müügituluga ainult 17,3% toetuste kogumahust.
Valedest lähtuvalt teevadki ühenderakondlased ühe lauaga võrdsustava populistliku ettepaneku, et investeeringutoetust ei tohigi keegi üle 1,5 miljoni saada.
Investeeringute sihiks olgu efektiivsus
Maaelu uus arengukava aastateks 2007-2013 ei lähtu kommunistlikust võrdsustamisest. Iga ettevõtjate gruppi tuleb käsitleda erinevalt vastavalt nende jätkusuutlikkusele, ja selle järgi on ette nähtud ka toetuste võimalused. Esiteks nähakse ette investeeringutoetused mikroettevõtetele kuni üheksa töötajaga mahus 1,5 miljonit taotleja kohta. See toetus ei peaks minema lihtsalt äraelamiseks, vaid ettevõtja efektiivsus peab paranema.
Teise põhimõtteliselt olulise punktina nähakse investeeringutoetust pikaajaliste suuremahuliste loomakasvatushoonete rajamiseks. See on plaanitud ainsa investeeringutoetusena, mis on kättesaadav ka üle kümne töötajaga ettevõtetele. Sellise meetme planeerimisel arvestatakse majandusanalüüsiga, mis näitab, et me oleme vanadest EL-i riikidest piimatootmise efektiivsuses poolest oluliselt maha jäänud. Ometi peame just seda valdkonda Eestis kõige konkurentsivõimelisemaks! Kui Taanis või Suurbritannias tuleb ühe tööjõuühiku kohta vastavalt 48 ja 44 lehma, siis meil ainult üheksa. Samal ajal tuleb Eestis üle 80% piimast farmidest, kus on rohkem kui sada lehma.
Sellised näitajad kõnelevad ainult sellest, et meil pole suudetud rahapuuduse tõttu piisavalt investeerida, et realiseerida oma karjade struktuurist tulenevat konkurentsieelist. Niisiis saab järeldada, et kui toetada investeeringuid lautadesse, siis oleme võimelised — kui parafraseerida ühe erakonna loosungit — tõusma viieteistkümne aastaga Euroopa esimese viie piimatootja hulka. Piimatooteid suudab Eesti eksportida 50% üle sisetarbe. Me ju ometi tahame oma ekspordipotentsiaali tõsta ja parandada? Mõistliku investeeringupoliitika tulemusena oleksime suutelised rajama kõigile lehmadele seitsme aastaga uued ja moodsad farmid ning valmis kaotama piimakvoote ja muid piiranguid. Samal ajal vähenevad niikuinii ka küllalt oluliselt EL-i põllumajandustoetused, mis teiselt poolt nõuavad efektiivsuse suurenemist.
Ma ei näe mitte mingisuguseid probleeme selles, kui mõni talumees saab laudaehituseks toetust paar-kolm miljonit ja lisaks veel nn mikroettevõtjatele mõeldud investeeringutoetust seadmetele 1,5 miljonit lisaks. Seda viimast suuremad ei saaks!
Tuleb arvestada iga talu võimalusi
Kõige problemaatilisem on 6800 ettevõtja hulgas suurim — ligi 4000 ettevõtjat hõlmav grupp. Sellel grupil tuleb keskmine põllumajanduse kogutoodang ettevõtja kohta kõigest 172 000 krooni ja ettevõtjatuluks, millest tuleb investeerida ja palka-makse maksta, kõigest 87 000 krooni. Üks osa sellest grupist ei ole kindlasti üldse suuteline investeeringutoetust vastu võtma ega tasuma omaosalustki. Paljud neist tootjatest peaksid suutma oma tegevust n-ö mitmekesistada põllumajanduse siseselt — et leida oma nišš, mis erineb tavapõllundusest. Olgu selleks siis aiandus, alternatiivne loomakasvatus või teistele tootjatele teenuse osutamine mõne masinaga.
Ühe osa jaoks oleks võimalus ka mitme tootja ühine tegevus, kus ettevõtjakapitalid ühendatakse ja võimendatakse nii oma tootmist. Tean Rootsis ja Soomes küllalt palju selliseid näiteid, kus talunikud on lehmad ühte lauta viinud ja suudavad koos rohkem. Küllalt suur osa väiksemaid peab aga paratamatult leidma võimalusi väljaspool põllumajandust. Millised täpselt peaksid olema need tegevused, see sõltub paljuski individuaalsetest omadustest ja piirkonna vajadustest. Siinkohal peab asuma tööle tugev nõustamissüsteem, kes suudab neile ettevõtjatele pakkuda tuge ja aidata leida lahendusi.
Ühenderakonna ettepanek investeeringutoetusteks kõigile võrdselt ja ainult kuni 1,5 miljonit krooni tooks kaasa olukorra, et need, kes võiksid väikese juurdeaitamise tulemusena saada EL-i turul konkurentsivõimeliseks, ei saaks seda poliitilistel põhjustel lubatud väikese toetuse pärast. Teiste puhul aga võib see tuua kaasa ainult toetuse raha n-ö äraelamise, millega efektiivsuse suurenemist ei kaasne. Niisuguse raha „laialipudistamise“ tulemusena ei saa Eesti põllumajandusettevõtluse konkurentsivõime paraneda. See on vormilt populistlik ja sisult kommunistlik, kasu pole sellest kellelegi. Deklareeritud parempoolse ja konservatiivse erakonna individuaalsuse arvestamisega ei ole sellistel ettepanekutel miskit pistmist.
Põllumehi ei tohi hullutada
Veel üks hämmastav ettepanek ühenderakonna poolt puudutab põllumajanduse otsetoetuste vähendamist 20% võrra alates 2009. aastast ja selle raha suunamist maaelu arengumeetmetesse. Teatavasti tõuseb otsetoetuste summa hektari kohta kuni 2013. aastani, mil see saavutaks maksimumtaseme: keskmiselt 2300 kr/ ha kohta. Samas teame, et Soomes on see koos rahvuslike toetustega kuni 9000 krooni hektari kohta. Otsetoetuste vähendamist enne, kui need on saavutanud maksimumtaseme, ei saa kuidagi mõistlikuks pidada, sest see halvendaks oluliselt põllumeeste olukorda. Ennekõike kaotaksid seeläbi väiksemad tootjad, kes peaksid otsetoetuste kindlalt kätte tuleva raha asemel koostama projektitaotlusi. Minule teadaolevalt ei tegele sellise rumalusega mitte ükski uutest EL-i liikmesriikidest. Ka meie esmane huvi peaks olema kõigepealt otsetoetuste maksimumtaseme saavutamine ja mitte valede hambassepuhumine väiketootjale.
Kõige koomilisem on aga ühenderakondlaste ettepanek ühe kolmandiku, s.o 350 000 hektari riigimetsa rendileandmine taludele majandamiseks. Sellist ettepanekut ei saa tõsiselt võtta mitte ükski valitsus ja kindlasti ei juhtu seda isegi siis, kui Mart Laarist peaks peaminister saama. Ilmselt ei suuda keegi ette kujutada neid maadejagamise skandaale, mis siis kogu Eestis algaksid. Keegi ei oskaks panna kokku valemit, kellele jääksid kuusikud ja kellele lepikud ja milline mets jääks riigile. Sellist laialijagamise ettepanekut saab nimetada üksnes populistlikuks hääleostmiseks.
Vist juba neljanda või viienda populistliku valena saab välja tuua, et Rahvaliit mõtlevat ainult põllumajandusele ja ainult ühenderakond suudab mõelda maaelu arengule terviklikult. Tegelikult on maaelu arengukava selge eelistus maaelu mitmekesistamine, millele on eraldatud 21% kogu eurorahast, mida on suhteliselt kaks korda rohkem kui EL-i riikide keskmine 10%. Eestile eraldatavast eurorahast on rekordiline 10% ette nähtud eraldada kohaliku omaalgatuse korras, arvestades kohalikke vajadusi ilma poliitilise sekkumiseta. Kui me toome siia juurde ka eespool kirjeldatud iga tootja võimaluste individuaalse arvestamise vajaduse ja ka meie põllumajanduse ekspordile suunatud piimanduse efektiivsuse suurendamise vajaduse, siis saame järeldada et, et uue MAK-i eesmärgiks on nii maaettevõtluse areng kui põliselanike huvidega arvestamine. Sellel vastupidine on ühenderakonna majandusanalüüsi eirav, valedel ja populistlike lubadustega hääleostmisel põhinev põllumajanduspoliitika.
Nagu alguseski jutuks, siis pole isikustatud võrdlused eriti arukad. Kui aga ühenderakond kord juba võrdsustas Laari põllumajandusega, siis mina võrdleksin laari nähtuse asemel ikka teise inimesega — põllumajandusliku Vares-Barbarusega. Sageli on väidetud, et 1940. aasta kirjanikust juunikommunist Vares läks bolševikega kaasa idealistlikel põhjustel, arvates, et Eestile jääb alles selline iseseisvus nagu Mongoolias ja et töötavate inimeste olukorda saab nii parandada.
Loomulikult midagi sellist ei juhtunud ning hiljem tuli Vares-Barbarusel kogu see bolševistlik jubedus kaasa mängida ja ka selle eest vastutada. Ka Laar rääkis sama innustunult ja eluvõõralt talude taastamisest, tahtmata seda retoorikat majanduspoliitilise sisuga täita. Tulemus tuligi täpselt vastupidine. Laari poliitikat võib pidada põllumajandusliku suurtootmise tekitajaks iseseisvas Eestis. Ka rahva mälus on Laari roll põllumajanduses kinnistunud üsna üheselt negatiivsena.
Võiks ometi iseenda mineviku kogemustest õppida, mitte korrata samu vigu — ja mitte eirata tegelikku majandusanalüüsi. Vastasel korral on tõesti põhjust ühenderakonna põllumajanduspoliitikat pidada sarnaseks bolševike omaga. Vastuolude õhutamine maal ei saa olla põhjendatud isegi mitte valimistel maainimeste häälte püüdmise eesmärgiga. Sellise poliitika tegelik mõju meie maaelule on juba tuttav nii Vares-Barbaruse kui ka Laari esimese valitsuse aegadest.
