Teie viimane blogipostitus on tunnistus sellest, et olete islamofoob. See tundub üsna värskendav üldise poliitkorrektse retoorika taustal, kus lause ühes pooles mõistetakse hukka terror, teises aga öeldakse, et islamit kui usundit tuleb austada. Kuidas teile tundub, äkki oleks aeg näha, et need on ikkagi religioonid ise, mis võimaldavad terrorit?

Aga loomulikult, nad annavad ühe õigustuse. See muidugi ei tähenda, et terror sünniks ainult religiooni pinnalt, selle eeldused on inimeses olemas. Muidugi islamofoob ei tähenda islami vihkamist, vaid kartust, ebamugavust. Nii nagu ma olen telefonofoob, mulle ei meeldi telefoniga rääkida. Kui islam tõestab, et ta ei vasta neile negatiivsetele kujutelmadele, siis on kõik korras, aga seda millegipärast ei taha nad nii väga tõestada. Kui islami nimel tehakse jubedaid terroritegusid, siis on sellele islamimaailmast hukkamõistu ka suhteliselt vähe. Minu jaoks on mõistetamatu, et inimese tapmine on väiksem pahe kui kas või abielu rikkumine või enda aktifoto paigutamine kuskile. Et see moraal on nii kinni mingites seksuaalsetes tabudes.

Sama saab öelda ka kristluse kohta.

Ega vahet eriti pole. Ainult see, et läänemaailm on mingil määral loodetavasti ületanud selle. Aga kui vaadata, et Ameerikas on Rick Santorum, siis ega see pole parem kui on mingid hullud ajatollad. Samal ajal need, kes räägivad armastusest ja Jeesusest – surmanuhtluse vastu nad pole, nad on abortide vastu. Hea küll, öeldakse, et see on süütu olendi hävitamine. Ja kliimamuutuse eitamine. Täiesti kohutav, tagurlik, jäik.

Soome keeles on hea sõna „jeesustelu” (sõnamäng moraliseerimise, vagatsemise kohta – toim), peaminister Lipponen sai sarjata oma fundamentalistidelt, kui kasutas seda väljendit. Kuigi minu meelest tõsine kristlane peaks ka olema igasuguse „jeesustelu” vastu.

Islamis on ka inimesi, kes võivad olla ääretult sümpaatsed. Üks sufi mulle ütles Iraani vaimulike kohta, et „they have lost the sense of the sacred”. Minu meelest need jeesustelulejad on ka kaotanud pühaduse tunde. Et miski on püha ja sellest ei tohi väga palju rääkida. Juudid ei tohi ju nimetada jumala nime, öeldakse ainult näiteks hashem, nimi.

Kõige kuulsam teadlane, kes pidas ennast kahtlemata muslimiks, oli Nobeli füüsikapreemia laureaat Abdus Salam, pakistanlane. Minu islamofoobia tuleb sellest, et ametlik Pakistan ei tunnista seda liikumist, mille liige ta oli, Ahmadiyya, üks liberaalne suund, kes ka teisi religioone peab jumala ilmutuseks. Ahmadiyyad ei tohi Pakistanis ennast muslimiteks nimetada, ühte nende mošeesse tehti tapjarünnak, üle saja inimese sai surma. Usun, et Abdus Salamiga oleks olnud väga huvitav juttu rääkida.

Terve intervjuu leiad Eesti Päevalehest.