Jaan Aps: Mida tehakse heategevuseks antud rahaga tegelikult?
November, detsember... ja juba jõulud! Lisaks eelvaatlusi teostavatele päkapikkudele ilmuvad peagi meie sekka ka üleskutsed, mis innustavad andma raha heategevuseks. Haiged lapsed... hüljatud loomad... raskustes pered...
Reklaamid väidavad meile, et heategevusest on hädasolijatele abi ja muudab tuju heaks ka andjal endal. Annetuste kogujatel jäävad paraku vastamata mõned olulised küsimused. Kas nende oskused ja valitud tegevusmudel aitavad abivajajaid parimal võimalikul moel? Või on tegemist püha lihtsameelsusega, millesse panustatud ressursid ei jäta ühiskonda püsivat jälge ka aastakümnete jooksul?
Hiljutine TNS EMOR-i läbi viidud uuring näitas, et 76% Eesti annetajatest pole kunagi huvi tundnud ega täpsemalt jälginud oma annetuse saatust. See on väga kurb statistika. Kuigi üksik annetus võib olla suhteliselt väike, on heategijate käes tervikuna väga suur võim ühiskonnas.
Iga aasta jooksul liigub tänu annetajate heale tahtele sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid eurosid nii abi vajavatele eraisikutele kui ka ühiskondlike kitsaskohtadega süsteemsemalt tegelevatele organisatsioonidele. Kui palju selle rahaga päriselt muutuseid õnnestub luua?
Mõnikord seltskonnas vesteldes tundub, et annetuste kogujatelt küsimuste küsimist ei loeta heaks tooniks. „Urgitsemine võtab heategevusest ära siira andmise rõõmu!" „Oleme ennast niigi vabatahtlikult ribadeks pingutanud ja väärime seetõttu ainult tänu." Need on mõned tüüpilised reaktsioonid. Jama. Igasugune heategevusega tegeleja võtab endale ühiskonnas suure vastutuse ja küsimustele vastamine kuulub selle vastutuse juurde.
Igas valdkonnas on ju väga tublisid, keskpäraseid ja viletsaid organisatsioone. Heategevusmaastikul on tublideks need, kes aitavad koostöös teistega abivajajate elusid püsivalt muuta, loovad uuenduslikke lahendusi (nn sotsiaalset innovatsiooni), laienevad jõudsalt. Küllap teate isegi mõnda sellist.
Keskpärased pakuvad vajalikke teenuseid, kuid ei suuda oma sihtrühma lõplikult uude paremasse olukorda aidata. Näiteks loomade varjupaik, mis pakub peavarju, kuid ei jõua hoolealustele ise uusi kodusid hankida ega ka vastavaid koostööpartnereid leida.
Viletsad algatused ei jäta mingit jälge - või veelgi hullem, raiskavad abivajajate aega, kui nendega võiks tegeleda hoopis keegi teine. Osa töötute koolitustegevusest kuulub siia. Elu hammasrataste vahele jäänud inimeses säilinud viimane energiaraas raisatakse oskuste omandamiseks, millega pole tänases majanduskeskkonnas midagi peale hakata.
Ettevõtluses on asjad mõnevõrra lihtsamad. Loomulikult võib raamatupidamise numbritega aasta-paari jooksul manipuleerida, kuid kahjumit lõpmatuseni varjata ei õnnestu. Ja kaubandusvõrgus on äritegevuse kahjulikud viljad (tubakas, alkohol) tähistatud hoiatussiltidega.
Teisalt - leidub ka usaldusväärseid kvaliteedimärke. Just sellistest soovitus- ja hoiatussiltidest tunnen puudust heategevuses. Hinge härdaks muutvad laste- ja loomapildid võivad reklaamidesse alles jääda. Küsimus on selles, mida tuleb juurde lisada.
Lisanduma peab sisuline ja numbrites väljenduv info muutuste kohta, mida üks või teine heategevusorganisatsioon oma valdkonnas loob. Just nimelt teave muutuse, mitte lihtsalt ära tehtud tegevuste osas. Selles osas on tarvis ka annetajate harimist, et süveneksid teadmised nii tarvilikest kui ka mõttetutest tegevustest.
Paljudele on tuttavaim näide heategevusest piparkookide, mänguasjade ja muu nänni viimine lastekodusse. Kui aega ja raha oleks nagu muda, poleks sellel tegevusel häda midagi. Piiratud ressursside tingimustes on aga tegemist raiskamisega. Toetada tasub hoopis algatusi, mis aitavad lastekodude lapsi ja noori eluks ette valmistada, sotsiaalseid ja tööoskuseid omandada. Mänguasjade jaoks tohiks annetajate raha koguda ikka, aga - ainult hoiatussildiga juures!
Kui valdkonnas eksisteerib paremaid ja tõhusamaid lahendusi, peab nõrgema mõjuga heategevuslike algatuste toetamine olema võrdsustatud paberosside ja viinapudeli ostmisega. See pole keelatud. Igaüks teeb, mida tahab. Aga seda tehes pole põhjust lootusrikkalt ringi piiluda, et kas päkapikud ikka nägid, kui hea inimene ma olen. Rahulolu saab tunda ainult kvaliteedimärgiga annetustest, mille abil muudetakse vigaseid riiklikke süsteeme püsivalt ja võimalikult paljude abivajajate elu jäädavalt.
