Jaak Valge: Eesti riik ja eesti rahvas
Tänase Eesti Vabariigi juhtkond on oma mandaadi saanud küll valimiste tulemusena, kuid ei kaitse eesti rahva huve paremini kui Päts ja Laidoner. Pigem vastupidi. Andres Langemets on õigustatult väitnud, et Eestit juhivad kommarid. Tõsi, ent mööngem, et Eesti poliitikute ja kõrgametnike iseloomustamiseks sobib siiski paremini termin ”konjunkturist”.
Kui N Liit ei oleks lagunenud, siis oleks see seltskond, kes 7. novembril kommunistliku nomenklatuurina oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistama kogunenuks, poolenisti sama, kes nüüd 24. veebruaril Estonias klaase ja teenetemärke kõlistab. Pole juhuslik, et praegu on suurem osa endisi nooremaid ja tegusamaid komparteilasi kapitalistid või suurkapitali poliitikutest jooksupoisid.
Riik ei täida oma põhiülesandeid
Tänane Eesti Vabariik ei ole hakkama saanud kahe põhiülesandega: eesti rahva järsu kahanemise ja väljavoolu peatamise ning välispäritolu rahvastiku probleemiga. Vähe sellest, nende tõsisele lahendamisele ei ole isegi asutud.
Aga kas ta suudabki? Sisult pole ju riik enam mujalgi läänemaailmas seesama institutsioon, mis eelmise sajandi esimesel poolel või veel mõnikümmend aastat tagasi. Riik pole oma instrumentidega võimeline lahendama laieneva kuritegevuse ega keskkonnaprobleeme, sest need on globaalsed. Majanduses on riik aga hargmaiste ettevõtete, globaalsete organisatsioonide (IMF, WTO, Maailmapank) kõrval hoopiski statist, otsustades vaid detaile.
Niimoodi on meil justkui demokraatia, kuid olulised otsused tehakse mujal, meie valikutest sõltumata. Ning selle ”mujal” taust ei ole hea — pärast N Liidu lagunemist ainsa üliriigina maailmas tegutsenud USA pole kasutanud võimalust maailmapoliitika eetilise taseme tõstmiseks. Demokraatia mõistega peaks koos käima väärtustepõhine poliitika, ent selle asemel oleme tunnistajaks omakasu ja topeltmoraali pretsendendult laiale levikule ja poliitikute totaalsele äri- ja meediakeskseks muutumisele.
Ka meedia eesmärgid ning tase on teisenenud. Tõenäoliselt on paljud meist kogenud valulist ebamugavustunnet, nähes peavoolu meediat pidevalt rääkimas asjadest viisil, millest selgub, et rääkijail või kirjutajail pole neist vähimatki aimu. Tõsi, tavaliselt olulistest asjadest üldse ei räägita. Meedia ei esita teavet ja analüüse lähtudes sellest, kas see puudutab ühiskonna arengu sõlmpunkte, vaid sellest, kas ta „müüb“, st kas ta pälvib võimalikult paljude inimeste hetkehuvi.
Eesti riigimeeste ja -naiste kvaliteeti mõjutavad mõistagi ka Eesti spetsiifilised olud. Valimissüsteem soosib pigem pugemist kui tarkust ja originaalset mõtlemist, sest parlamenti pääsevate isikute pingerea otsustavad erakondade juhid. Poliitikuid ja arvamusliidreid ”tegevate” Eesti meediajuhtide tugevamaks küljeks on ärisoon, mitte eetika, intelligents ega vastutusvõime. On loomulik, et nad ”teevad” just omasuguseid.
Riiki juhivad konjunkturistid
Ülaloetletud tingimustest tulenevalt ei ole meie riigijuhid vastutajad ning visionäärid, vaid konjunkturistid ja kohandujad, osalised riigi ja demokraatia mängimises. Küllap nad saavad ise sellest aru ja näiteks riigikogu liikmetena põrutavad esimesel võimalusel Gruusiasse valimisi jälgima. Nii nagu sovetiaegsed valimisagitaatorid. Erandid peavad vaikselt muganduma, sest muidu praagib süsteemi nad välja. Seega ei valitse meie riigijuhid meie rahvast ning ei kehti ka väide, et iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Termineid „rahvas“ ja „rahvus“ ei kasuta ma sünonüümidena juhuslikult. Vasakpoolse ideoloogia kohaselt on rahvus suhteliselt hiline fenomen, kujunenud alles 19. sajandil. Sellega nõustumine või mittenõustumine annab olulisi poliitilisi järelmeid. Nimelt uskudes, et rahvas või rahvus on sedavõrd uus nähtus, on hoopis kergem uskuda ka seda, et korraliku ajuloputusega on võimalik panna inimesi loobuma oma rahvuslikust identiteedist mingi hüpoteetilise nõukogude inimese, eurooplase või maailmakodaniku kasuks.
Tõepoolest, eestikeelne termin „rahvus“ kujunes 19. sajandil sõnast „rahvas“ ning ka rahvuslik ideoloogia arenes Eestis nii nagu paljudes teisteski Euroopa maades välja 19. sajandil, kuid keeleline ja kultuuriline ühtsus ning ühine minapilt oli Euroopa rahvaste ja eesti rahva seas kujunenud juba hoopis-hoopis varem. Ehkki need inimesed ei kutsunud end eestlasteks ega nimetanud seda tunnet rahvuslikuks.
Sakslaste vallutuse eel elas Eestis ligikaudu 100 000-120 000 inimest, kes näiteks Madisepäeva lahingus panid välja kuus tuhat sõjameest. Tolleaegseid teavitamise vorme ja liikumisolusid arvestades oligi see maksimum, mida militaarteadus riigi kaitseks võimalike mobiliseeritavate protsendiks hindab. Rahvuslik ühtekuuluvustunne on niisiis vana ja tugev nähtus ning pole hoolimata jõulisest rahvusevastasest propagandast ning maailma ühise inforuumi kujunemisest kusagile kadunud. Vastupidi, just apelleerides globaliseeruva maailma ühistele väärtustele püüavad paljud rahvused täna oma riiki luua.
Riik on jõuetu ja allakäinud
Niisiis, hoolimata sellest, et „arvamusliidrid“ püüavad meile pidevalt selgeks teha, et me peaksime oma ajaloo unustama ja kes iganes teised olema, pole meil eesti rahvana end maha kirjutada mingit põhjust. Ka maailmale on meil midagi pakkuda just eestlastena. Mitte meie rahvas, vaid meie riik on alla käinud, jõuetu ja võõrandunud.
Ka ei peaks me imestama, et Eestis asuv immigrantrahvastik meie vastu austuse on kaotanud, sest nii nagu meie samastasime ekslikult sovetiriigi venelastega, on nemad samastanud Eesti Vabariigi eestlastega. Eesti Vabariik ei takista küll praegu otse eesti rahva arengut, nagu seda tegid Tsaari-Venemaa või sovetiriik, ent ta ei aita ka sellele rohkem kaasa kui näiteks Eestis omal ajal end kehtestanud Liivi orduriik või Rootsi Kuningriik. Täpselt samuti laseb tänane Eesti Vabariik vaid väikesel kihil teiste arvel mugavalt elada ja rikastuda ning ähvardava majanduskatastroofi saabumise korral ei ole sellega võimeline paremini hakkama saama kui Liivi orduriik või Rootsi Kuningriik katkuepideemiatega.
Ma ei taha öelda, et eesti rahvas ei peaks katsuma seda olukorda muuta. Loomulikult peaks. Ent oleks ebaõige võtta oma rahvasse suhtumisel eeskuju riigi juhtkonnast või arvata, et midagi rahva heaks teha on võimalik ainult läbi riigi, riiki selleks sundides. See oleks ringtee, eesti rahva heaks saab praegu hoopis enam ära teha riigist mööda minnes, st otse. Kuidas vaikses opositsioonis oma rahva asja ajada, seda võime teistelegi õpetada. Aga selleks annab ka Eesti Vabariik, sarnanedes sovetiriigiga, ise soovitusi. Käituma peaks nimelt just vastupidi sellele, mida riik meilt eeldab.
Kui riik annab ühe oma rahvastikuministri (praeguse Euroopa Parlamendi liikme) ja sotsiaalministeeriumi büroojuhataja kaudu teada, et valitsuse prioriteet ei ole sündide arvu suurendamine ja et riigi agenda — kallutada sünnitama — oleks ebaeetiline, siis tuleb seda võtta sõnumina, et tasub olenevalt soost kas sünnitada või sünnitamisele kallutada. Kui riik hõlbustab ja kohati soovitab Eestist lahkumist, siis tasub töötada just oma esivanemate maa heaks.
Kui riik ei luba meil 1944. aastal meie eest võidelnuid ausambaga vääristada, tuleb neid mehi austada oma südames. Kui riik propageerib alkoholitarvitamist ja raha Armin Karule viimist, siis tasub napsitamises piiri pidada ja viia oma raha hoopis näiteks lastekodudele. Kui riik soovitab ametnikel olla loid ja lojaalne oma ülemusele ning Brüsselile, tasub olla aktiivne ja põhiseadusele toetudes lojaalne Eesti rahvale.
Kui riik lömitab suurriikide ees ja käitub tegelike potentsiaalsete liitlastega üleolevalt, tasub meil järele mõelda, kas meist igaühel on ikka vähemalt üks lätlasest ja soomlasest sõber. Kui riik süvendab jabura integratsioonipoliitikaga lõhesid põlis- ja välispäritolu elanike vahel, siis tasuks just proovida teha mõnest immigrandist hea eestlane või Eesti patrioot. Seda kiiremini lähevad siis need teised minema, kes end meie hulka kuuluvaks ei pea, ja nii on parem nii meile kui neile.
Ning kui riik on üles ehitanud ühiskonna, kus kõik on kõigi konkurendid, ning üritas vahepeal isegi avalikud sünnipäevaõnnesoovid ära keelata, siis tasub oma rahvuskaaslastele head soovida mitte ainult tähtpäevade puhul. Sest niikaua, kui säilitame ühise vaimujõu, eneseusalduse, aga samal ajal ka avatud huvi meid ümbritseva maailma vastu, võidame me ka selle igavese sõja oma olemaolu eest. Ja küll ükskord tuleb taas Eesti riik.
