Jaak Aaviksoo: Rektorid on justkui pantvangid
Sellesse 11-liikmelisse kogusse peaks kuuluma 6 liiget valitsuse ettepanekul riigikogu nimetatuna lisaks 5 liikmele, kelle määraks ülikooli akadeemiline otsustuskogu ehk senat. Ei tohiks tulla üllatusena, et avalik arvamus on üsna üksmeelselt sellise lahenduse vastu – sellises ettepanekus nähaks ülikoolide politiseerimise ohtu. Ja mitte asjatult. Lisaks üldisele kahetsusväärselt neurootilisele suhtumisele igasugu poliitilistesse otsustesse üldiselt, on Eestis tõepoolest mõeldav, et erakonnapoliitilised nimetamised päädivad lähtumisega üksnes erakondlikust (isiklikust?) lojaalsusest või teenevõlast selle asemel, et otsida ja leida väärikaid ja kompetentseid isikuid täitma tõepoolest äärmiselt nõudlikke ametiposte avalik-õiguslike isikute juhtorganites. Kel soovi, võib senist praktikat konkreetsete näidete varal analüüsida.
Ilmselt just seetõttu on Eesti avalike ülikoolide juhtimisel seni mindud teist, rahvusvaheliselt võrrelduna üsna unikaalset, teed – koguks, mis valib rektori, on valdavalt professoritest ja üliõpilastest koosnev mitmesajaliikmeline valimiskogu. Sellise korra unikaalsus seisneb eelkõige selles, et valitud rektor ei ole mitte ainult ülikooli akadeemilise tegevuse eest vastutav isik, vaid sisuliselt presidentaalsete volitustega tippjuht, kes korraldab kogu ülikooli asjaajamist ja majandustegevust ning käsutab rahalisi vahendeid.
Formaalne vastutus eelarve ja rahaliste kohustuste eest lasub küll ülikooli akadeemilisel nõukogul, ent see organ ei ole sisuliseks finantsmajanduslikuks tegevuseks ülikooli kui terviku huvides objektiivsetel asjaoludel võimeline, piirdudes valdavalt kildkondlike huvide tasakaalustamisega ning hoolitsedes eelkõige selle eest, et keegi ei saaks midagi rohkem kui kadedus lubab. Eelneva tulemusena on rektor paljuski ülikooli akadeemilise nõukogu pantvang ja allutatud eelkõige sisehuvide tasakaalustamisele, selle asemel, et juhinduda ülikooli strateegilistest huvidest, kohandudes väliskeskkonna muutustele ja väljakutsetele, sh adekvaatselt reageerides ühiskonna ootustele ülikooli suhtes.
See on tõsine probleem ja pole juhuslik, et valdav enamus eeskujuväärivaid ülikoolisüsteeme, eelkõige anglo-ameerika mudelil põhinevaid, on läinud teist teed, allutades tippjuhi – presidendi, rektori või asekantsleri nagu Ühendkuningriigis – ülikooliväliselt nimetatud organile, mida nimetatakse valitsemisnõukoguks (Board of Trustees, Governing Board, Board of Regents etc). See organ nimetab/valib tippjuhi ja teeb ülikooli puudutavaid strateegilisi otsuseid (eelarve, majandusaasta aruanne, arengukava ja struktuur), vabastades ülikooli strateegilise juhtimise sisehuvidest kammitsetud ametiühingulisest enesevalitsemisest. Oluline on seejuures, et klassikaline akadeemilise vabaduse printsiip oleks täiel määral järgitud – sel kogul puudub igasugune pädevus sekkuda ülikooli akadeemilistesse otsustesse.
Erinevalt eelnevast on nn saksa mudelis avalike ülikoolide rahaasjad sisuliselt hoopis ministri käes ja majanduslikus mõttes polegi ülikoolid iseseisvad täie vastutusega isikud. Seda peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks saksa ülikoolide konkurentsivõime on madalam anglo-ameerika ülikoolide omast, kuivõrd ülikooli rahalise iseseisvuse tasalülitamine on tapnud olulise motivatsioonimehhanismi.
Tartu Ülikool poolt ettepandud valitsemisvariant jälgib peamiselt hiljuti eduka kõrgharidusreformi läbi teinud Austria eeskuju ja loob peaaegu pariteetsetel alustel moodustatud ülikooli nõukogu, mis valib rektori ja tegeleb peamiste majandusasjadega. Raske on öelda, kas see mudel ka Eesti tegelikku poliitilist kultuuri arvestades hea tulemuse annab, aga kaaluda tasuks seda lahendust ikkagi erinevatest sisulistest argumentidest lähtudes.
Pealiskaudsed sildistamised stiilis „ülikooli ei saa juhtida nagu äriühingut“ või „poliitikud hakkavad rektorit valima“ meid tegelike probleemide lahendamisel edasi ei vii. Mina soovitaks küll seda seadust tõsiselt võtta ja kui väljapakutud variant ei sobi, võib minna ka vähemradikaalset teed ja nimetada nõukogu riigikogu poolt täielikult ülikooli enda poolt esitatud, ent ülikooliväliste isikute hulgast.
Igal juhul ei ole praegune süsteem, mis on ühine kõigi avalike ülikoolide jaoks, rahvusvahelisele kogemusele tuginedes parim ja miks mitte ei võiks just Tartu Ülikool ka selles küsimuses teistele teed näidata.
