Ivo Rull: Mis on reeturi palk?
Eriti karmilt koheldakse reeturit juhtumeil, mil ülehüppamine toimub otse vaenlaste leeri.
Eestis on uuel iseseisvusajal karistuse saanud üks riigireetur – Herman Simm. Muudel tasemel reetmisi on nuhledud pigem lähikondlaste ning avalikkuse hukkamõistuga.
Lähenevad valimised toovad taas avalikkuse ette hulga juhtmeid, kus mõni poliitik reedab oma senise partei ning astub maailmavaatet suisa vastandikku erakonda. Nagu näiteks on astunud Peeter Võsa IRList Keskerakonda, Tarmo Mänd Rahvaliidust Reformierakonda või Tõnu Trubetsky Eestimaa Rohelistest Keskerakonda.
Poliitikas ei saa reetmiseks pidada juhtumeid, kus mõni persoon on vahetanud erakondi, mis on maailmavaatelt suhteliselt sarnased. Näiteks Jaak Allik on olnud nii Eestimaa Kommunistliku Partei, Koonderakonna, Rahvaliidu kui Sotsiaaldemokraatiku Erakonna liige. Aga ilmselt kõikides neis erakondades on Allik jäänud truuks oma marksistlikule maailmavaatele.
Reetmise olemus on eesti keeles väga häst välja toodud selle mõiste sünonüümiga – äraandja. Just oma endiste sõprade ja mõttekaaslaste hülgamine ning nende kohta olulise siseinfo ära andmine uutele isandatele teeb reetmise eriti vastikuks. Ja siin ei aita ühest erakonnast vastasleeri üle hüppajaid üksi retoorika ega vabandus.
Mis siis ikkagi sunnib poliitikuid astuma sedavõrd dramaatilist sammu? Ehk millised on tänapäeval kolmekümne hõbeseekli ekvivalendid?
Peeter Võsa sai Keskerakonda minnes partei juhatusse. Tema lootused pääseda parlamenti või Rakvere linnapeaks on aga luhtunud.
Tarmo Männi ja Tõnu Trubetsky hüved on veel selgumata. Aga esimesel juhul võib oletada tulevikus mõnd head ametikohta. Ning teisel juhul rahuldamata tunnustusevajaduse kompenseerimist Tallinna vürtsiriigi bojaaride poolt.
Igatahes võib meie poliitiliste reeturite puhul tõdeda, et nad on end müünud pigem klaashelveste kui hõbeseeklite eest.
