Ivo Känd: Püha euro vallutamine
Juhtus nii:
Hüved kasvasid kogu maailmas üle tootlikkuse, maailm elas kõik see mees üle jõu. Tarbis ja trallas strateegiliselt suunamata. Nii laenuandjad kui laenuvõtjad läksid sedasi priisates lõhki – ka Eestis. See tähendas meile ühe etapi lõppu. Kui eelmisel kevadel ilmnesid ohunäitajad, rahustas-lohutas valitsus nii ennast kui rahvast: „Statistika ei näita.“
Kokku tõmbumise suunalise krahhi märgid olid ju siis juba olemas. Poliitilist tarkust näitab asjaolu, kui muutuste märkidest ühiskonnas ja majanduses saadakse õigel ajal – isegi enne nende ilmnemist - aru. Kusjuures tegelikult pole ju häda ega üllatust mingit: ilma vanade lõppudeta ei ole uusi algusi. Kuidas minna edasi? Vastus, läbi raskuste euro poole.
Mis kasu on eurost?
Kuulsin juhuslikult, kuidas väikese Järva-Jaani puiduettevõtte tubli tisler lõunapausi ajal teistele töömeestele selgitas: „Euro ikka kindlasti aitab - annab stabiilsuse, ohjeldab buumi ja leevendab kriisi. Mehed, üldine hinnatase pärast euro tulekut enam ei muutu ja meiesugused ullikesed ei pea enam iga „majandusmehe“ arvamuse peale kohe tormama raha vahetama!“ Maamees usub - ja see on oluline! Selles arutelus ei ole mingeid linnavurlede keerukaid strateegilisi kontseptsioone parempoolsete poliitika vasakpoolsest vaatenurgast keskpõrandale kokku.
Euroga kaob lõplikult devalveerimisjutt. Pole krooni, ei saa devalveerida! Europõhised kinnisvara laenud jäävad endisesse suurusjärku. Euro tulek annab kodulaenu maksjatele garantii, et kohustus ei muutu seoses krooni odavnemisega kallimaks. Euro on võlukepike neilegi, kes buumi ajal ohjeldamatult laenasid.
Euro toob meile kindlust, et krooniga ei lähe nii, nagu latiga. Läti majanduspoliitika on äpardunud ning meie kohus on lätlastelt õppida, mitte parastada ja loota, et meil läheb paremini. Olgu meile hoiatuseks pidev lõunanaabreid painav devalveerimise jutt. Majandus kahaneb sel aastal neil 16-20 protsenti, töötuse määr ületab 20 protsendi piiri.
Riigi on kriisi juhtinud - omavahel öeldes, nagu meilgi! - erinevate erakondade poliitikud, äpardunud on ka Läti ekstegratsiooni- ja integratsioonipoliitika venekeelsete elanike suhtes: suvel valisid Riia linna elanikud ülekaalukalt linna juhtima venekeelsed erakonnad. Seega on meil võimalus euro tulekuga venekeelsetest baltinaabritest eristuda: siis ei ole enam Baltikumi pealinn Riia, vaid Tallinn.
Euro kui vahend
Euro saab siiski olla vaid vahend, mitte eesmärk omaette, mis asendaks majanduspoliitikat. Eesmärk on elanikkonna tööhõive. Eestlane on haritud ja töökas, andekas ja vilunud - kui me oma teadmisi ei oska müüa, siis oleme üleharitud viljatud näljarotid.
Eesti ärimehed heidavad valitsusele ette, et välispoliitika peaks olema pragmaatilisem, võtmesõnaks väliskapital, mis looks rahvuslikku rikkust ning hoiaks tööjõu ja eelkõige noored eestlased isamaal. Õigus! Aga mida siis tegelikult tehtud on? Tühjagi! Valitsus on olnud liiga ametis enda kaitsmisega opositsiooni eest. Nüüd tuleks lõpuks ometi taastada meie vahendaja roll ida ja lääne partnerite vahel, mitte mängida Ida-naabriga murumütsiga kiusupunni piirilepingu ja Gazpromi torujuhtme suhtes. Suhetest Vene turuga oleneb meie ellujäämine. Välismaiseid „rahalaevu“ huvitab vaid meie geograafiline asend, odav tööjõud ja suhted Vene turuga. Kuni suhted venemaaga korda ei saa, mujalt-miljardid siin ei randu ka.
Lõpetagem luulutamine ja paranoiad – money talks, bullshit walks – ei ohusta Venemaa meid enam okupatsiooniga, vaid majandusblokaadiga. Kusjuures see algab meie enda valitsusest. Eurost jääb väheks, kui riik ülbelt kõrgete maksudega välisinvesteeringuid tõrjub.
Eesti ettevõtted maksavad aastakasumist keskmiselt 49,1 % riigile. Sellel aastal on tõusnud käibemaks, töötukindlustusmäär ettevõtetele 1,4 %, lisaks tuleval aastal kütuse- ja elektri aktsiisi tõus. Uuest aastast hakkavad maksud moodustama kütusehinnast vähemalt 40 %.
Potentsiaalsed eksportijad peaksid kiirelt saama kätte ekspordikrediidid, et investeerida inimesse. Vaja oleks riigi rahavoo plaani kümneks lähimaks aastaks. Vähemalt. Kui rahvusvaheline raharinglus taastub, elavneb ka äriklientide vaheline eksport. Kunstlikult suurte püsikulude tõttu ei jõua ettevõtted seda aega kardetavasti ära oodata.
Makromajanduslikult on meie valuuta üle hinnatud. Oleme välisinvestorite jaoks põhjendamatult kallid ning see pärsib meie konkurentsivõimet. Kriis on vähendanud meie sisemist investeerimisvõimekust. Säästmine on aga nõiaring, kus käibed vähenevad ja närutamine toodab kriisi üha juurde. Tuleks ergutada teatud sektoreid, et majandusmootor käima saada. Ainult kärpimisega seda ei saavuta. Alad, mis aitavad ekspordivõimekust parandada, vajavad stimuleerimist. Majandusministeeriumi kaudu tulnud 4 miljardi suurune ettevõtluse toetuspakett on olukorra leevendus, kuid fundamentaalsed resultaadid puuduvad.
Eeskõneleja ettepanekud
Liidrite signaalid on udus kobajatele eetilised majakad - nii ka peaministri poolt kevadel Tartus tehtud ettepanek valimiste ühildamisest. Kui ühendada Riigikogu valimised kohaliku omavalitsuse valimistega ja presidendi valimised europarlamendi valimistega, siis jääb taluvuse piiresse valimiskaruselliks kuluva raha hulk ja riigis valitsev pidev valmistumine valimiskampaaniaks, mis pärsib pikas perspektiivis riigi juhtimist ja arendamist, sest laevukese juhtimiseks vajalikest otsustest suur osa on ebapopulaarsed – ei sobi valimiskampaaniaks, küll aga riigi ja rahva vee peal hoidmiseks… Meie väike rahvas ei talu, et valimised toimuksid kogu oma mullitamise ja vassimisega sagedamini kui iga nelja aasta tagant. On üks oht: erakonnad pingutavad sel juhul parlamendikohtade nimel, mis on olulisem - kohalikud huvid jäävad tähelepanuta ning kohalik mõtlemine allutatakse üleriigiliste parteide diktaadile.
Euro on muide lakmuspaberiks ka poliitilistele parteidele: kui tuleb euroraha, on kõik niigi selge, pole vaja valimisreklaamile raha kulutadagi. Keerukam on vasakpoolsetel: kindla võimu tagab neile eurost ilma jäämine, kuid avalik vastuseis eurole edu ei too ja tuleb teenida kaht isandat – parteid ja rahvast, kellel pole kuigi palju ühist. Opositsiooni vaikiv toetus 2010. aasta eelarvele on hea märk sellest, et Eesti poliitikud suudavad riigile strateegiliste otsuste tegemisel tegelikult siiski kokku hoida. Isiksuslik ellujäämine oleneb poliitilise laevukese veekindlusest – niisiis ollakse vait ja päästerõngale vastu ei töötata.
Edaspidi sõltub meie saatus uuest euroala laienemise vastutavast volinikust, meie põhjanaaber Olli Rehn’ ist. Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos plaanitakse negatiivset eelarvet teadlikult: valitsuse kulud peavad jääma praegusele tasemele (90 miljardit krooni). Eurotoetuste abil õnnestus 2010. aasta eelarve tulud ja kulud võrdsustada ning kavandatav tekkepõhine puudujääk 5,2 miljardit mahub jällegi kolme protsendi sisse! Samas on tervitatav, et suurendati haridus- ja teaduskulusid üle miljardi krooni. Selle arvel, et me närime kodumaist porgandit, ei osta liigkasuvõtjate banaane ning kodumaine päike hakkab töökale töötule sama hästi peale, kui laisale sahiibile Egiptimaa rannaliival.
