Ivo Känd: Nii väike, aga juba venelane...
Me teame seda, aga teeme ikka. Ja rikume seega ära suure osa võimalusest oma isamaal õnnelikus koosmeeles ja vastastikuses austuses elada.
Vene hing
Venelaste kui meie väikese kodumaa suurima rahvusvähemuse arusaamine eesti asjadest on hoopis teine kui eestlasel, sest venelane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt – slaavi hing elab kõike väljapandavamalt, neis on kirge. See kehtib kahtlemata ka teiste tõmmude kodanike kohta, ent venekeelsed kaasmaalased näitavad meile mitte-eesti temperamenti kõige massiivsemalt ja reeglipärasemalt.
Vene inimene ei ole peidus, ta toimetab edukalt eestlase kõrval, on töökas ja hinnatud ning õhtul kodus jälgib innukalt vaid idanaabri teleprogramme. Omad ju. Määratlemata kodakondsusega Annelinna Niinat on aga ammustest aegadest üles kasvatatud vene propaganda infokastmes, tema ei erutu eesti elu peale. Ta ei oska enamasti õieti eesti keeltki, kuna suhtleb ainult venelastega – järelikult pole tal ei meiega kommunikeerumise võimalust ega põhjust. Virtuaalne nabanöör ja sõbrannad hoiavad teda õieti Venemaal. See Niina on Eestis vaid osaliselt – ja mitte oma kõige olulisema osaga.
Kui Lasnamäe Koljalt küsida, kus asub Põlva, ei pruugi ta seda teada, sest elu pöörleb tema jaoks Tallinnas, Kirde-Eestis - ja aeg-ajalt Venemaad külastades. Tema jaoks on töö lihtne, toit lihtne, suhtluskeel nii tööl, kodus kui puhkehetkel klaasikese taga ikka seesama vene keel. Kolja on selliseks kasvatatud. Annelinna Niina selliseks propagandistlikult leotatud. Narva Ivan aga selliseks läbi eluraskuste ise kasvanud. Pole ju saladus kellelegi, et paljude venelaste suhtumine põlisrahvusesse pole just kõige sõbralikum.
Kunagi soovitas mul vene rahvusest raadioajakirjanik Ivan Makarov lugeda vene meediat, eriti netikommentaare. Olles seda nüüd kuu aja jooksul teinud, avastasin milline meeletu rahulolematus, äng ja lausa viha valitseb seal eestlaste vastu – venekeelne kogukond lausa keeb. Mis siis, et keegi ei keelaks neil siit ära kolida. Mis sellest, et võiks ju ometi proovida eestlastega suhelda.
Mis lõimumisest ja teineteisemõistmisest me veel räägime! Mingit ühiskonna rahu ja üksteisemõistmist seal ei valitse, kommertsmeedia lisab provotseerivate pealkirjadega õli aina tulle, tõsi peavoolumeedia on tolerantsem – ent oma kuivuses paraku mitte nii mõjuv kui kollane.
Kes on okupandid
Nüüd on lihtrahvale ehe eeskuju seatud vaatamiseks, kuidas poliitikud ise saavad hakkama omakeskis lõimumise ja keelekümblusega, enne kui asuvad rahvast järjekordselt õpetama - ühinesid ju hiljuti Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Vene Erakond Eestis. Juba ongi selle erakonna esimees Stanislav Tšerepanov sattunud rambivalgusesse avalikkuse jaoks tundliku teemaga, kuna olevat väitnud, et Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt oli usu või uskumuse küsimus.
Eestlastel ei ole mõtet venelasi sõimata okupantideks – eriti nüüd, kus meie riik on kakskümmend aastat iseseisev olnud - vaid neile tuleb selgitada, et Eesti oli okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud ala ja nende ümberasumine siia oli ebaseaduslik. Okupatsiooni tingimustes siia asunud venelased olid asustuskolonistid. Okupantideks on põhjust ennekõike nimetada okupatsiooniarmeed ja okupatsioonivõimu.
Tänastele vene keelt rääkivatele kaasmaalastele on mõistlik inimlikus keeles selgitada, et vene okupatsioon oli, kuid see ei tähenda, et nemad täna on okupandid. Eesti ja vene kogukondade ühendamise katse parteilisel tasandil on kiiduväärt ettevõtmine, kui seda tehakse väärtustepõhiselt.
Kui eestivenelased oma juuri uuriksid - mis asjaoludel nemad või nende esivanemad siia maalapile sattusid, ehk kaoks siis see salaviha põlisrahvuse vastu. Tuleb tõde tunnistada, et suure osa venekeelse elanikkonna jaoks ongi Eesti okupeerimine tõepoolest usu küsimus, sõltuvalt sellest, kas Lasnamäe Kolja või Annelinna Niina usuvad vene või eesti meediat. Pigem huvitab neid, et oleks inimväärne töö, leib laual ja milline on Eesti riigi seisukoht vene koolide õppekeele küsimuses.
Uuema põlvkonna venelased eelistavad teatavasti nagunii üle eesti keele, inglise keele kaudu Euroopasse astuda ja pigem lääne kui siinsete ülikoolide kasuks. Meie hulgas elab seega uskumatult palju inimesi, kes ei näe ei oma olevikku ega tulevikku ühelgi moel Eestiga seotuna.
Meie eestlased oleme ju samba-rahvas. Seda teab vene rahvas nii lähedal kui kaugel. Ei, mitte Brasiilia samba tähenduses – ehkki suvel võiksime tõepoolest püüda rahvaste kooslusega, nii siin elajate kui turistidega mööda oma ilusa isamaa tänavaid sambat tantsida.
Selle asemel saime hakkama pronkssõduri kalmistule viimisega, Vabadussõja võidusambagi saime lõpuks tulesärasse, miks mitte siis jäädvustada ka Boriss Jeltsinit, kes sirutas meile abikäe otsustaval hetkel, et saaksime tunda endid vaba inimesena vabal maal ja rääkida siin väikesel maalapil venelastega inimese keeles - loodetavalt pole siis vaja kuulda „nii väike, aga juba venelane…”
