Ivo Känd: Mees peab naisele Kuningas olema
Susside sahinal kulgeb töötu mehe sihitu teekond elutoas, et lõpuks oma õllekõht kodusele diivanile teleka ette laotada. Pereliikmetel aga on piinavalt valus jälgida vaoshoitud pereisa salajase hingepiina ja depressiooni süvenemist… Sarnaselt arutleb Barbi Pilvre oma artiklis „Töötusel on mehe nägu“ (Eesti Päevaleht 08.09.09). Peale loo lugemist ei saa ma kui samuti tööta olnud mees mitte vaiki olla.
Kõik me teame, et kahanenud turul tuleb ellujäämise nimel ennast topelt tõestada. Hukka mõista on laialivalguvat, keskpärast, laiska, mugavat, andetut, ülbet jne Eesti meest lihtne, kas oleks üldse võimalik ka mõista? Olles ise olnud tüüpiline keskealine töötu mees – minu töökohad on pärast selle või teise konkreetse töö valmis saamist lihtsalt ja loogiliselt olemast lakanud -, olen kirjutanud CV-sid, kandideerinud, higistanud kümneid ja kümneid kordi töövestlusel intervjueeritavana. Seejuures on mul korralik ja mitmekesine haridus, baasi peal kena lade täiendõppeid. Mul on juhtimiskogemus, veenev teeneteregister – aga ilmselt olen 50 eluaastasena määratud hädatapmisele, üle talve pidamisele ei kuulu. Kuulen ikka ja jälle „olete tubli mees, aga paraku me teid ei vaja“.
Kes vajab? Kas mu lapsed ja naine vajavad mind töötuna, kunagisi saavutusi meenutavana – ning üha vähem loota ja unistada suutvana? Olen ma, soliidse elulooga luuser, üldse enam armastust väärt?
Lugupeetud Barbi, minu subjektiivse arvamuse kohaselt on Teie väljendumistes palju teadmatust. Kas teate, et korralik mees on nagu Jumal, kelle olemasolu paljud usuvad, aga näinud pole teda keegi? See Jumal saab ennast armastada, kui teistel on põhjust teda armastada. Pärast isiklikke näruseid kogemusi võin kinnitada: tingimatut armastust siin ilmas kuigi palju ei esine. Enesearmastus on vajalik ja edasiviiv jõud, selleta oleme iseendaga pahuksis. Minu meelest pole ka see paraku tingimatu. Kui sust maailmale kasu ei ole, väärid isegi enese poolt pelgalt haletsust ja põlgust, mitte armastust. Kontrollitud.
Kui aga tood ennast pidevalt lähedastele ohvriks, muutud kibestunud ohkijaks ja enesehaletsejaks. Kui teeksid aga nii, nagu oma hing ihkab – olgu see Ameerikasse põgenemine või suitsiid -, põhjustad mõnele teisele kannatuse. Neid tegevusi, mis sulle meeldiksid ja samas teisi ei tallaks, on kuradi vähe. Kahtlemata on olemas aimdus, et kui saaksid teisi sõtkumata oma südamehäält kuulata, kiirgaksid ümberringi rahulolu, tasakaalu ja rõõmsat meelt… oo õndsust!
Tegelikult on küsimus selles, kas ja kui kaua veel saab mees kui niisugune – mitte ainult töötu luuser, mees kui loomaliik üldse - pidada ennast tugevamaks pooleks, kui tegelikult ja ka statistiliselt on naised haritumad, töökamad, rutiini taluvamad, süsteemsemad ning tervemad? Ilmselt võib mehe roll pere peamise toitjana ning ühiskondliku alfa-jõuna löögi alla sattuda.
Parimagi tahtmise korral ei ole meil võimalik väita, et oleksime oma igapäevaste otsuste, tegude ja käitumisega loonud Eestis peresõbraliku elukeskkonna. Kuivõrd pere on meie ühiskonnas tähtsusetu, siis kodune mees – ka siis, kui ta 24/7 keedab-koristab-majandab ja hoiab-sõidutab lapsi – pole mitte keegi. Nii, nagu naistegi töid pole kunagi millekski peetud.
Feministid võivad rõõmustada – no nii, kodutöödele sunnitud mehikesed, saite nüüd! Samas on põhjust feministide kurvastuseks prognoosida, et kriis on sügav ja jõuab millalgi ka teistesse sektoritesse, naisõiguslased kaasa arvatud. Nagu me teame, lõhkes kinnisvaramull - mispeale said kinga ehitajad, ehitusinsenerid, torujürid jt ehitamisega külgnevad-kaasnevad ametimehed. Järgmisena jäi mäletatavasti surve alla tööstus - siin on koondamisi veelgi oodata. Pikale vastu punnimisele peab koondama hakkama ka avalik sektor. Kuna palkasid ülejäänud rahvaga võrdselt kärpima poldud nõus – enamus töörahvast saab umbes poole või kolmandiku võrreldes sellega, mis varem õnnestus välja teenida – siis tuleb raju koondamine.
Esimesena kirve alla jäänud ehituses töötas mõistagi rohkem mehi, naisi kasutavad rohkem „pehmemad erialad“. Avaliku sektori vastupunnimine palga langetamisele lõpeb sellega, et kinga saavad naised. Ametnikearmee hulgast saab loobuda peamiselt kontoripersonalist, kes on ju valdavalt naised. Ellu jäävad need, kes on järgmise majanduskasvu mootoriteks. Kes? Pakun, et Eesti majanduskasvu uus mootor on töötlev-vormiv metallitööstus ja masinaehitus. Seega jäävad ellu ja tõusevad meie ühiskonna alfaisasteks… vene mehed!
Naised on Eestis küll haritumad, aga pehmete väärtuste alane haridus ei ole antud kontekstis edu alus.
Barbi jutust jäi minu jaoks kõlama feministlik meestevastane vimm. Ma ei tea, mis pettumused on konkreetses kenas daamis sellise viha põhjustanud, aga see ei ole ratsionaalne, vaid suisa patoloogiline. Ainult kliiniline kaebaja-foobne suudab majandussurutise tekkes süüdistada tervet sugupoolt, seega poolt inimkonda!
Kas Eesti – ja ka muu maailma – emad peaksid edaspidi sünnituslaual kuuldes, et nad on poja sünnitanud, häbist ja läbikukkumisest nutma hakkama? Peaks ultrahelis teada saades, et loode on keradega, ta aegsasti hävitama, et ta siia ilma sündides jälle kõike ilusat ära ei rikuks?
Barbi meestevaenulikus arutlus-ahelas oli mõte, et naised juhiksid maailma paremini, sest ei võta nii palju riske. See on jällegi eelarvamuste najal oma väidete demagoogiline tõestamine. Vaadake oma tutvuskonnas ringi – kui palju on peresid, kus naine julgeb võtta laene-liisinguid, naine rajab ja algatab, naine teeb karjääri ja planeerib peret. Palju! Ka naised võtavad pehmelt öeldes riske, nii et alalhoidlikud mehed nende kõrval või kannul ainult kiunuvad. Ja kui vaadata gruppe, kus mehi ei olegi, siis leidub peagi mõni naine, kes kuulutab end liidriks ning muutub teistest agressiivsemaks.
Kus olid need alalhoidlikud ja targad naised, kui nende rumalad ja hooplevad mehed oma peredele ülejõukäivaid kodulaene kaela võtsid? Kas mitte ilupuid, mööblit ja kardinaid valimas, seega idüll ja koostöö käsikäes! Või olid nad ise hoopis laenuahnitsejad – vaadake kasvõi saadet “Võlast vabaks”. Ikka naised on ka sedasorti ilu tegijad.
Inimesed teevad ühtesid ja samu lollusi soost olenemata, liialdustesse kaldumine ei ole inimkonnal kombeks mitte seetõttu et pooled elanikest on mehed, see on üldinimlik. Ei ole inimkond hetkel käpuli ka seetõttu, et hetkel on juhtivatel kohtadel rohkem mehi kui naisi. Kuidas teisiti saakski ühiskond areneda, kui mitte piire kombates ning vigadest õppides? Hea algus barbiliku viha ja vaenu ületamiseks oleks ka see, kui meestele andestataks nende olemasolemise patt ja lubataks ka ekslikena paariselundeid kanda ja nokuga pissida.
Kui tegelikkust vaadata mõlema silmaga, siis selles mõttes on küll Barbil õigus, et sõda, vägivald, joomine ja tapmine on rohkem mehe nägu. Kui jätta kõrvale amatsoonid, naistevangla ja naisjoodikute kiiresti-täienev armee… Tõsi on samas siiski ka see, et edul, rikkusel, tarkusel on mehelik väljanägemine, nii nagu ka rahul, armastusel ja leppimisel.
Naised räägivad õhinal välismaa meeste headusest. Kulla tüdrukud, ehk oleksite hea mehe mudeli heietamisel natukenegi loovamad? See oleks kasuks ka eesti meeste õnnele ja tervisele, kui ühiskonnas tekiks heaks meheks olemisest natukenegi mitmekesisem pilt. Eesti mees ei saa olla pehme ja delikaatne, kuulekalt raha teeniv ja dresseeritult tubli svensson. Eesti mees tahab ikka jonnakalt kõva olla, sest kellele seda skandinaavia-pehmet isast ikka vaja on. Et kõva kutt sunnib ja ahistab ja ühtlustab ja masendab ja ei vii meid edasi? Lubage palun variantide paljusust!
Kes tahab kõva olla, võib seda ju olla - aga kes julgeb olla avatud ka oma pehme külje suhtes, see avastab ka feministide näägutusteta, kui oodatud see naiste seas tegelikult on. Eks see ongi ju peamine välismaa meeste tõmme - nad on hoolivad, ei karda lähedust, on romantilised, ära kuulavad ja tundeid mõistvad…
Mehed on logardid, pätid, kaabakad ja ei vääri eesti naisi? Ise te meid sünnitasite ja kasvatasite, tahtsite ja armastasite, ütleks seepeale jonniva jõmmina. Ja teisalt tendentslikult riiakas jutt, et enamus mehi on perede juurest ära jooksnud „uuele ringile,“ nooremate valjavalitute juurde ja naised seega kasvatanud ise lapsed üles. Nendest lastest, muide, on pooled olnud poisid. Tekibki küsimus, kes siis on need logardid ja truudusetud mehed üles kasvatanud? Perede juurest ära jooksnud mehed või? Süüdi, kõiges ja igal juhul süüdi! Vanemate inimeste elutarkus ütleb, et karilejooksnud pereelu süüdlaseks on mõlemad osapooled. Nii, nagu üks auto ei saa kahe auto kokkupõrget sooritada.
Naised ju võivad saada hakkama, aga kas saavad edaspidises elus hakkama nende kasvatatud lapsed? Ja kui küsida üksikvanema lastelt, kas on nad ilma isata õnnelikud... Tegelikult ei maksa küsida, tõtt nad ei ütle, pole mõtet neile veel üks liigne kord haiget teha…
Naised valmivad kiiremini ja seega on omavanusest mehest alati sammukese ees ja sageli jääb perepea välja kujundamine naise õlgadele. Ja kui üks ainus abikaasa tahab olla ühe korraga nii kooselu pea kui ka kael, siis tavaliselt need abielud kaua ei kesta. Naise põhimure on ka see, kuidas teha nii, et mehele jääks tema edevuse juures mulje, nagu tema olekski pereasjade otsustaja. Kui mees on jäänud töötuks, siis mõjub uus olukord mehele palju rängemalt kui naisele, sest mees tahaks pidada ennast jätkuvalt perepeaks. Kui tema kõrval on naine, kes hakkab põlgama, süüdistama ja võimu võtma, siis mehe protest selle vastu on oodatust teisem.
Ta vihkab ennast ise surnuks. Saab osaks kurvast statistikast. Sureb välja.
Hei, mu oma kallis naine, kas sina nii muuseas austad ja armastad mind veel?
Palun, armasta. Muidu ma läbi surutise ja töötuse teisele kaldale ei kesta. Vaja ja austa mind natukene veel… Ja ära loe õelaid ässitusi, mida kuripahad barbid kirjutavad.
